Võim ja kokkulepe

RAMON LOIK,      20. veebruar 2002


Kiiresti levinud Esimese ja Teise Eesti teooria näitab, mis juhtub ühiskonnas, kui oluline osa rahvast unustatakse. Reeglina viib see võimu legitiimsuskriisi ning ühiskondlike võimusuhete revideerimiseni.

Euroopa valgustusajastul põhjendas Jean-Jacques Rousseau oma traktaadis Ühiskondlikust lepingust (1762) ühiskondliku korra kokkuleppelist iseloomu, mis põhineb vabade indiviidide vabal otsusel. Traktaat keelati juba mõni nädal pärast ilmumist ja põletati autori kodumaal Genfi Vabariigis avalikult. Vaba vaim oli võimule ohtlik. Sellele vaatamata on ajalugu korduvalt näidanud - kui soovid riigile hävingut, siis alluta ta võimalikult kitsastele huvidele.
Kiiresti laia leviku saavutanud n-ö Kaksik-Eesti teooria on selge näide, mis juhtub ühiskonnas, kui oluline osa mingist "ametliku" arengu kokkuleppest välja jäetakse. Varem või hiljem viib asjade selline käik võimu legitiimsuse kriisini ning ühiskondlike võimusuhete revideerimiseni.

Kokkulepe pole alati vabatahtlik

Ühiskondlikus dünaamikas toimub pidev kehtestamine-allutamine nii indiviidide, gruppide, riikide kui ka ideede tasandil. Dominandi kehtestamiseks on peajoontes kolm viisi: politseilised meetmed, veenmine, valikuvabaduse piiramine. Kõigil juhtudel on tegemist teatud sõltuvusse seadmisega. Me kõik oleme ühiskonna liikmetena sõltuvussuhetes ja ühtlasi ka võimusuhetes.
Taotledes sõltumatust, taotleme seega võimalikult soodsamat võimusuhet. Rousseau põhitees, nagu sõlmitaks ühiskondlik kokkulepe vabatahtlikult, ei ole siiski päris täpne. Ei saa ju inimene ise valida, kus ja kellena ta maailma sünnib. Küll aga saab ta ennast ja oma ümbruskonda elu jooksul suuremal või vähemal määral muuta. Ümbruse muutmine on vaadeldav võimu teostamisena, mis on seotud kokkulepetega. Seega tuleb vabadust käsitleda reservatsioonidega.

Võim vabaduseta on vastutustundetu

Võimu vabadus ilma vastutuseta on võimuliialdus. Saavutamaks vastutustundlikku võimu, peame eeldama vabadust. Et mitte kalduda võimuliialdusse, mis võib viia võimu kuritarvitamistele, peab säilima konkreetne vastutus.
Ei ole võimalik täielik vabadus, mis jätaks riivamata kellegi teise vabadused. Ühiskonnas puutume sageli kokku vabaduste konfliktiga, mida nimetatakse ka huvide konfliktiks. Vastutuse rolliks oleks selliste konfliktide äratundmine ning tasakaalu leidmine. Seega, soovides arvestada teiste võrdväärseid vabadusi, ei saa me oma võimalikke huvisid kunagi lõpuni realiseerida. Kuna inimloomusele on omane püüelda eelisseisundite poole, peab vastutus asetama sellistele püüdlustele teiste vabadusi arvestavad piirid.
Võimu teostamise kokkuleppe iseloomust sõltub selle legitiimsus - mida laiapõhjalisem ja ausam on kokkulepe, seda legitimeeritum on kokkuleppe alusel teostatav võim. Seega peaks võim olema huvitatud tasakaalu saavutamisest või säilitamisest vabaduse ja vastutuse vahel.

Demokraatliku süsteemi eripära nõuab võimu perioodilist legitimeerimist vabadel valimistel põhimõttel, et vähemus allugu enamuse tahtele, kuid arvestagu ka vähemusega. Selle printsiibi teise poole eiramist iseloomustas 19. sajandil John Stuart Mill kui enamuse terrorit vähemuse vastu, mida saaks vältida näiteks vähemusele poliitilise vetoõiguse andmisega. Selle põhimõtte rakendamist võiks mõnel juhul soovitada ka Eestis, tagamaks vajadus erinevate poliitiliste jõudude senisest suurema konsolideerumise järele kogu ühiskonda puudutavate strateegiliste otsuste vastuvõtmisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)