Eino Baskin teeb poliitikat - elus, teatris, raamatus

URMI REINDE,      08. oktoober 2003


Otse läbi lillede
234 lehekülge Toomas Kalli vestlust Eino Baskiniga
Aeg: november 2002/aprill 2003

Järgmisel sünnipäeval saab satiiriteatri meister Eino Baskin 75-aastaseks. Tema elust ja loomingust oli seni välja antud vaid üks raamat - Margot Visnapi toimetatud ja 1989. aastal ilmavalgust näinud Baskini enda jutustus oma elust "Raudeesriide taga". Kui selle raamatu läbi loed, hakkad niisugust inimest, keda tavaliselt näed vaid laval ja ekraanil, ikka hoopis teise pilguga vaatama. Sellise pilguga, et mõistad teda rohkem. Et ta muutub omasemaks, lähedasemaks. Ja mõtled, et küll meil on ikka rikas kultuur, kui meiega on selline inimene nagu Eino Baskin. Kes on eluaeg vaevelnud probleemi käes, et tema suuvärk on justkui tema suurim vaenlane, mille pärast on tulnud rohkem kui kord tõsiselt kannatada. Ja seesama suuvärk on toonud ka kogu au ja kuulsuse.

Eino Baskin on alati rääkinud otse. Kuigi mõnikord tuli rääkida läbi lillede. Nagu tähelepanelikult märgib ka Toomas Kall - kauaaegne Vanalinnastuudio kirjandusala juhataja ja mitme erakordselt suurt publikumenu nautinud lavastuse autor. Aga ka mõne rohket poleemikat põhjustanud TV-poliitsarja "Pehmed ja karvased" osa stsenarist.
Need kaks meest on teinud tõeliselt head nalja. Nii head nalja, et vaatamata kõige raskematele aegadele, nagu meil siin vabariigi alguses oli, otsisid ikka võimaluse, et Vanalinnastuudiosse "Prügikastide" lavastusele piletit saada. Pole ime, et nähes uue raamatu tiitellehel nende kahe nime kõrvuti, tabab sind tohutu ahvatlus lugeda seda, millest nad on heaks arvanud omavahel vestelda ja kõvakaante vahel ära trükkida.

Septembris ilmunud raamat pälvis Kesknädala tähelepanu muuhulgas sellepärast, et seal on üsna palju juttu poliiitikast. Meie armsa Eesti tänasest päevapoliitikast, erinevatest poliitkutest, kellest üht või teist arvustatakse otse ilma lilledeta. Raamatus nuheldakse paljudki eestielulised patud eelkõige poliiitikute kaela. Toomas Kall ajab vestlust juhtides Eino Baskinit teadlikult vaheldumisi loominguliselt rajalt poliitilisele keskustelule, sest teatrimees on palju aastaid Keskerakonna liige ning valijate tahtel olnud mitu aastat tegev Tallinna linnavolikogus.

Paslik on meenutada, et kui praegu vemmeldatakse kultuuri- (et mitte öelda meelelahutustööstuse) inimesi selle eest, et nad on lasknud end Riigikokku valida ega suuda seal hakkama saada, siis imestusega märkame, et Eino Baskin pole meedialt samalaadseid süüdistusi ära teeninud. Teeb poliitikat laval, eetris ja ekraanil, kuid ka pealinna juhtivas võimuorganis. Tal on aastatega kogunenud, mida rääkida. Ja seda on märgatavalt rohkem kui vaid Vanalinnastuudiole oma maja ehitamise saaga.
Kultuuri- ja poliitikahuvilisele inimesele on lugemiselamus igatahes garanteeritud.

Lk 136
Eino Baskin: Ma toon ühe näite: uus poliitika, uus Res Publica. Ma istun volikogus ja loen 11 inimese allkirjaga deklaratsiooni, et Tallinna põhikirja tuleks sisse viia eetika ja aususe temaatika. Ja on loetletud: volikogu liige peab olema aus, ta peab olema siiras, ei tohi lobiseda, ta peab suhtuma valijatesse positiivselt, ei tohi kedagi halvustada. Tulla lagedale niisuguse paberiga! Ma ei ole mingisugune Keskerakonna fänn ega patrioot …
Toomas Kall: Sa oled lihtsalt liige.
Eino Baskin: … ma olen liige, aga ma ei tähtsusta seda üle. Ma ei irvita ei Reformi ega Isamaa ega Mõõdukate ega Rahvaliidu üle - olgu pealegi igaühel oma. Aga see on ju solvav! Ma olen vana volikogu liige, ja mulle justkui öeldaks: "Ole nüüdsest peale aus! Ära võta enam altkäemaksu!"

Lk 138
Toomas Kall: Kas Eesti poliitika sulle veel nalja ka pakub?
Eino Baskin: Kui Laar sel päeval, kui meid NATO-sse kutsuti, habeme maha võttis, siis see oli hea nali, miks mitte. Neid asju võib endale lubada. Aga lavastaja ja näitlejana mind paneb tihti imestama meie poliitikute fantaasiavaesus. Ega see Savisaare malemäng ei olnud ka midagi erilist. Kui juba tahetakse miljoneid magama panna, siis võiks võtta vähemalt elava kujutlusvõimega inimesi, kes annaksid ideid.

Lk 186
Toomas Kall: Ka seltsimees Brezhnev oli alles 75, kui riigitüürist lahti laskis.
Eino Baskin: Ära tuleb minna siis, kui sa muututd seniilseks. Ja õelaks kõikide vastu. Kui sa ei taha näha enda kõrval häid lavastajaid, et siis nende taustal välja paista.

Lk 192
Eino Baskin: Aga Eestis on see probleem, et kuna me elame nüüd vabas maailmas, siis püüame teha nägu, et nüüd on ka meil kõik lubatud. Et lesbid, palun! Homod, palun! Homoabielud, palun! Aga tegelikult, südames me tahame, et meil oleks surmanuhtlus.

Lk 231
Eino Baskin: Kui mina oleksin mõne partei juht või ideoloog, ma küll ei laseks ilmuda nii mannetul ajalehel nagu Kesknädal. Propagandat ja vastupropagandat peab oskama teha. Seal peaks olema ka irooniat, aga võiks ka oponentide paremad küljed välja tuua, et neid siis oma seisukohtadega rahulikult võrrelda. Ühesõnaga, kriitika võiks olla intelligentne. Mitte salvav, mitte haiglaselt kättemaksuhimuline. Vaat see intelligentsus seal lehes puudub.

Lk 233
Siis ma olen lugenud Isamaaliidu Tribüüni, aga kõik on üks pealiskaudsus. Head ajakirjanikud lihtsalt ei tööta seal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)