Eestlase ajalugu on üks suur müstika (14)

Jüri Kadak,      18. oktoober 2006



Kuhu jäid liivlased?

Poolakad ei olnud ajaloost raasugi õppinud. 350 aastat hiljem, 1918–1920 keerasid nad järjekordselt vindi üle, kui Rzeczpospolita taastamisel üritati taasliita Ukrainat, Valgevenet ja Leedut. Ajalooline tulem on üldteada: leedulased jäid ilma Vilniusest, Ukraina ja Valgevene ei pidanud oma vabadussõjas vastu võitlemisele kahel rindel Poola ja nõukoguliku Venemaa vahel ning muutusid tühisteks nõukogude vabariikideks. Poolakad aga jäid algavas II maailmasõjas üksi ning Poola muutus natside ja kommunistide läbisõiduhooviks. Kremlis aga rüübati vodkat ja pandi peent naeru:lollikesed lasid endale järjekordselt teha ükshaaval kambakat.
Samas aga ei taha keegi uurida, kuhu jäid liivlased? Igatahes ajalookroonikad pajatavad, et veel Liivi sõja lõpul olid Liivimaal suured liivi külad ja eestlaste etniline piir ulatus tunduvalt lõunapoole. Kas sellele järgnenud „poola ajal" toimus ikka loomulik või hoopiski taganttõugatud ning sunniviisiline liivlaste assimilatsioon leedulaste hõimurahvaks lätlasteks, koos Liivimaa ümbernimetamisega Vidzeme valitsusringkonnaks?

Põhjala Rooma ja strateeg Johann Reinhold von Patkul

Kui aga Rootsi pakkus Liivimaale tunduvalt laialdasemat omavalitsust, siis tõstis rüütelkond Gotthard Ketleri nagu vanad sussid ukse taha ja tüüris oma bandwagoni koos „riigiõigusliku seisundiga" rootslaste poliitilisse sadamasse. Ilmselt Stockholmis taibati: nüüd on avanenud suur võimalus, et luua uus Kalmari unioon kui Skandinaavia riikide ühendus, kuid sedapuhku juba rootslaste juhtimisel, ja temast välja kujundada tõeline Põhjala dimensioon ehk Põhja-Rooma impeerium.
Viimane pidi ümbritsema kogu Läänemerd, nagu kunagine Rooma riik Vahemerd, ja Läänemeri ise kujunema rootslaste sisemereks. Mõlemal merel oli ka sama tunnus – esimesel väljapääs Atlandile läbi Taani väinade, teisel läbi Gibraltari väina. Kummalgi oli ühel pool merd kõrge elatustasemega emamaa ja teisel pool merd odava tööjõuga ja alltöövõtuks sobivad piirkonnad. Läänemere lõunakallas oli ka omalaadne platsdarm ja kauplemisobjekt, mis võimaldas, ühelt poolt, kontrollida merd ja, halvemal juhul, selle loovutamisega saavutada venelastega alati kompromissi, et ise rahulikult edasi elada.
Kas praegusel majandusvõimu-ajastul on midagi siin Läänemere piirkonnas teisiti?
Rootslaste plaanid hakkasid realiseeruma Kolmekümneaastase sõja lõppedes, kui Rootsi kätte langesid Preisimaa osad Lääne- ja Ida-Pommer koos rannikuga, kus Saksa jõgede Läänemerre suubumise alad ja sadamad. Terviklikust, kogu merd ümbritsevast riikideketist jäi puudu veel ainult paar lüli – idas asuv Ingerimaa ja suured Poola mereäärsed territooriumid. Ilmselt oli ka Läänemere ühel osal, Soome lahel, mingi maagiline omadus nagu kunagistel pühadel paikadel Palestiinas. Nimelt üritas Rootsi Riiginõukogu kantsler Axel Oxenstierna luua Rootsile teist pealinna Narva ja venelased omakorda lõid oma uue pealinna sealt 100 km idapoole – Sankt-Peterburgi.
Seda Rooma-ideed asus realiseerima „suur juht ja strateeg", Rootsi kuningas Karl XII, kellele meie, eestlased, oleme valmis monumente püstitama. Viimane ja tema eelkäija aga keerasid nagu poisikesed asjad tuksi. Kõigepealt osati Põhjasõja eel, 1694. aastal riidu minna balti rüütelkonnaga, kellel asuti piirama aadli-omavalitsuse õigusi. Rüütelkondlased aga asusid oma õiguste kaitsmisel eesotsas Johann Reinhold von Patkuliga läbirääkimistesse Vene tsaariga. Ollakse arvamusel, et just Patkul oli selle idee autor, mille kohaselt Liivimaa pidi minema Poolale ja Ingerimaa Venele. Kapten Patkul olevat visandanud ka Peeter I Liivimaa-sõjakäigu plaanid.
Enesekindlad rootslased ei pööranud tähelepanu sellele, et sõjaks valmistumise käigus kindlustas Venemaa oma tagala kõigepealt Karelowitzi kongressiga (1698-99), milles loodi Venemaa liit Poola ja Austriaga, ning aasta hiljem kirjutati alla Konstantinoopoli rahuleping Türgiga. Olukorras, kus Türgil puudus soov sõdida, Poolast endast polnud enam asja, Rootsi oli ennast ümbritsenud vaenlastest ja Liivimaa pani enese välja enampakkumisel, avaneski Peeter I jaoks võimalus „raiuda aken" Euroopasse.
See „raiumine" lõppes sellega, et Põhjala impeerium jäigi ainult unistuseks. Liivimaa müüdi koos elanikkonnaga Venemaale, nagu sada aastat hiljem Venemaa müüs Alaska koos eskimotega USA-le, ja Liivimaa riigiõiguslik seisund muudeti veel laiema omavalitsusega Balti erikorraks. Bandwagon oli leidnud endale jälle mugava sadama.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)