Lapsed on tähtsamad kui Euroopa Liit

URMI REINDE,      03. september 2003


Mida peaks tundma sulnil suvelõpul, kuid poliitpropagandast tiinel ajal üks koolilapse vanem? Kui süda ütleb üht, mõistus teab teist ja sisetunne paneb muretsema hoopis kolmanda pärast, kuid kõigilt kanalitelt ja kõikmõeldavatest hääletorudest kostab ühtsoodu tüütu eurojoru? Lehetoimetajana tunnistan, et möödumas on mõnus töösuvi. Ei pidanud pingutama, et hapukurgihooajal leht valmis saada! Jaatajad ja eitajad, kõik võtsid sõna. Kesknädalast sai ainus tõelise debati korraldanud ajaleht Eestimaal.
Aga kui elukauge ja mõttetu tundub lahmiv europatriotism 1. septembri ja õppeaasta alguse valguses! Sest millele mõtlevad isad ja emad praegu? Lastele. Toimetulekule. Rahale. Koolistressile. Igatahes mitte sellele, kui palju maksab suhkrukilo Saksamaal.
Kui palju on peresid, kus 1. september ei korralda üle jõu käivat tuulutust rahakotis? Edasilükkamatud väljaminekud riietele, dressidele, tossudele, koolikotile, töövihikutest rääkimata. Lisaks spordikool, muusikakool, kunstikool, keeltekool. Kui sa seda usina lapsevanemana ei tee, ähvardab sinu last liiga varane elukool!

Uuema kulutusena tuleb Tallinnas lastevanemate igakuisesse eelarvesse niisugune nähtus nagu kooli turvaraha. Et koolimaja kimalaseparvena ümbritsevaid narkareid minema ajada ja vargusi vähendada. Maal asi veel nii hull ei ole. Külamees ütles, et kui tema teha oleks, laseks narkomaanid pikema jututa maha. Küsisin, et kas sa oma poja kah maha laseksid, kui temagi süstla otsa juhtub? Jäi mees mõtlema. Ja teatas: ka oma poja laseksin maha. Sest temast ei ole enam inimest, on kurjategija.
Ma ei kirjutaks sellest siin, kui ei teaks, et sama julmalt mõtlevad paraku paljud eestimaalased. Nii mõtleme meie, kel puudub aastakümnete pikkune sõjajärgne tolerantsi õppimise aeg Lääne-Euroopa humanistlikus heaoluühiskonnas.
Meil ei ole heaoluühiskond. Meil siin tolerantsi ei ole. Meil võidetakse isegi valimisi nulltolerantsi loosungitega. Ainus, mis kogu kära juures kasvab, on kuritegevus, mis hoiab kogu ühiskonda oma külmas haardes. Minu lapsel, tema pinginaabril ja sõbrannal varastati ära mobiiltelefonid. Tulin siis tööle nutma, selgus: enamik kolleege on sama kogemuse üle elanud!

Äsja sai öises vanalinnas peksa tõusev riigiteoreetik Urmas Reinsalu. Mäletame sama juhtunud olevat Andres Tarandi, Toivo Klaari, Sirje Kiini, lugematute teiste tublide kodanikega … Ainult et nihkeid positiivsuse poole ei paista kusagilt.
Üritan kokku viia kahte pealtnäha ühendamatut asja - rahapuudus lastega peredes ja kõikehõlmav kuritegevus, millega oleme kokku puutunud vist juba kõik. Lastevanemad rabavad eneseunustuseni tööd teha ja pereelu klapitada, üritades suurendada kulutusi lastele, et neist ikka hääd kodanikud kasvaksid. Töötutest ja üksikvanematest ma ei räägigi - neil ähvardab rahapuudus juba silmanägemist võtta, sest aastaid pole tõusnud töötu abiraha, pole paranenud riigi tööhõivepoliitika, pole suurenenud 150-kroonine lastetoetus. Samuti ei suuda riik oma kohtu-, politsei- ega kohtutäiturite süsteemiga, ka mitte maksuametiga sundida laste kasvatamist rahastama rongaisasid. Siin me millegipärast arendame vägagi suurejoonelist tolerantsi!

Nii keerlebki suurem osa ühiskonnast, kelle õlgadel on ka järeltuleva põlve ja seega kogu Eestimaa saatus, materiaalse elu normaliseerimise ümber, mistõttu pole meil eriti pistmist sellega, et kedagi kusagil peksti, kellegi laps hakkas narkomaaniks või keegi poos end suurest murest üles. Me rahuldume väikeste rõõmudega. Et pere läheks hommikul optimistlikuna tööle ja kooli. Et eelmine põlvkond püsiks tervise juures ja saaks iseenesega toime. Et pere pöörduks õhtul õnnetustest puutumatuna koju tagasi. Ja jumal hoidku, et keegi ei satuks kurjategijate küüsi.
Kui saadame iga päev lapsed kooliteele, kas mõtleme, millisesse ühiskonda, kui turvalisse ja kui kaitstud keskkonda me nad õieti lükkame? Lapsed, need kõige kallimad ja tähtsamad (mu meelest igal juhul tähtsamad kui Euroopa Liit, sest ilma lasteta pole mõtet minna ei liiduga ega liiduta) sulgevad enda järel koduukse, hüüavad "tsau, õhtul näeme" ja astuvad ühiskonda, mille me nendele oleme ehitanud. Ja milline see on, kuulsime Riigikogu esimehe Ene Ergma, ministrite Ken-Marti Vaheri ja Toivo Maimetsa koolieelsest pidulikust üleskutsest võidelda koolivägivallaga.

No kuulge! Emadele-isadele ei piisa kampaanialikkusest, pühendugu need eurohääduste lauskiitmisele või koolivägivallale. Meile on vaja ausat palka ausa töö eest, inimväärseid toetusi hädajuhtumiteks, seaduste toimimist, mitte aga mingisugust tolerantsi kõige selle suhtes, mis ühiskonda ohustab. Anno 2003 oleme sellest kõigest ikka väga kaugel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)