Kas nurka ja nutma?

Ülo Tootsen,      24. september 2003


Tundub, et muud üle ei jää - häbi ja alandus on sama suur kui ulakal koolipoisil, kes Julk-Jüri käest Paunvere koolis näägutada saanud. Sest ütles ju ekspresident Lennart Meri otsesõnu, et mina ja kõik need ülejäänud 182 717 eestimaalast, kes söandasid Eesti liitumisele Euroopa Liiduga "ei" öelda, on mõtlemisinvaliidid. "Ükski inimene ei lähe elades lollimaks, välja arvatud need, ke hääletavad Euroopa Liidu vastu," ütles ta kogu rahva ees. Hea veel, et ei nimetanud rahvavaenlasteks ja Euroopa Liidu reetjateks, nagu kunagi mitte väga ammu öeldi nende kohta, kes ei olnud rahul Eesti vägistamisega ühte teise liitu. Küllap hoidis teda tagasi kartus, et see meenutanuks liiga värskelt ta enda teeneid tolle teise liidu ees.

Mida teha? 182 718 inimest on liiga palju, et neid kuhugi välja saata. Või kuhu saatagi? Kus on Euroopa Liidu Siber? Nüüd on ikka jama küll, sest ega 2:1 võit ju, vähemalt spordis, pole eriti suur skoor. Päris musti nimekirju küll vist koostama ei saa hakata, sest hääletus oli ikkagi salajane. Ja palju neid kamikazesid siis ikka on, kes söandavad pärast hääletamistki öelda: mina ütlesin "ei"! Kuigi - eks neidki ole. Nagu Ronkuse talu peremees Meelis Pungits, kes eelmises (16. september) Võrumaa
Teatajas söandas otse öelda, et tegi ristikese "ei" lahtrisse. Ja põhjendas: "Europooldajate jutt on ilus küll, ent kõik need põllumeestele lubatud toetused on ju ajutised, kunagi peame hakkama ikka seda raha tagasi maksma." See kunagi tuleb kohe, kui oleme ELi ametlikeks liikmeteks saanud.

Kui mitte enamat, siis näägutada saavad Kallaste, Peipsiääre, Kasepää, Mustvee, Alajõe ja Mustjala elanikud ilmselt küll veel kaua aega oma euroskepsise eest. Arvata v?ib, et Eesti riik, kuni teda on, selle kandi rahval pead ei silita. Pole Võru maakondki oma 7844 "ei"-häälega kuigi heas nimekirjas.

Mida siis ikkagi teha? Tuntuim euroeitaja, Uurimiskeskuse Vaba Euroopa juht Martin Helme mõlgutab juba mõtteid, et kas 33% rahvahääletusel "ei" öelnuid ei ole mitte piisavalt suur protsent, et üks hoopis uus erakond luua? Eesti poliitilisel maastikul on auk küll, ja keegi peab selle täitma ka. Ainult, et mis peaks selle erakonna eesmärgiks olema? Kas Europarlamendi või presidendi otsevalimise torpedeerimine? Mis mõttega?

Pigem tuleks ühineda SL Õhtulehe reporteri Tarmo Õuemaaga, kes ütles, et pole neil peipsilastel mingeid eurovastaseid kiikse ja Venemaa rüppe nad ka ei taha. Nad tahavad, et miski nende vabadust ei ahistaks. Laskem neil siis olla. Just nimelt!
Ei tahaks ikka ennast ka veel kuidagi kiiksuga inimeseks arvata, kuid vabana vabas Eesti Vabariigis tahaks küll elada!

Pea esimest korda elus olen ma nõus Indrek Tarandiga, kes väljendas mõtet, et ühiskond pole puhas matemaatika, kus võrrandil on ainult üks õige lahendus. "Demokraatlikus süsteemis aktsepteeritakse õigust eriarvamusele ja ausa mängu lõppedes öeldakse "Vastasvõistkonnale elagu!"" See on tema poolt ilus mõte. Nagu on õige - kuigi kahjuks hiljaks jäänud - arusaam seegi, et "jah" ütlejaid oli ikka rohkem seal, kus on asfaltteed, ilusad elamud, puhas vesi. Ja et eitajad on enamasti
sealt, kus tolmavad külateed, kus juuakse roostesegust vett ja kus on välipeldikud. Kui see ebavõrdsus olnuks väiksem, oleksid ka hääletustulemused olnud märksa teisemad. Kuid et rikka kõht ei taha teada, kuidas vaese kõht nuriseb, siis ongi see Eestimaa kaldu-kiiva põhja poole ja ida-kaguserv kipub uppuma.

Just äsjase rahvahääletuse tulemused peaksid kõige paremini näitama, kus on Eesti riigi rikkus ja kus vaesus, kus on kõige suuremad tegemata jätmised. Ainult et kas Euroopa Liit suudab neid vigu parandada? Või ütleb ikka, nagu pensionide ja palkade tõusu kohta, et see on teie siseriiklik asi. Sellistes situatsioonides armastas minu vanaisa öelda: "Tan olõ õi midägi muud tetä, ku peldigu takka ja kuul pähä!"

Usun, et asi nii hull siiski veel pole. Lootma ikka peab, sest see on lohutus, mille najal me rahvas põlvkondi on elanud.
Parafraseerides üht mõne aja tagust käibelauset - elasime üle sotsialismi, küll elame ka kapitalismi. Ainult ärgem hakakem nüüd kiilu taguma "ei" ja "ja" vahele, siis me küll kuhugi ei jõua.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)