Võime saada ülbe presidendi!

Tegelikult aga pole Siim Kallase ainueelistamine erakonna, vaid ainult selle juhatuse ja volikogu otsustatud ning Kallase enda poolt pidevalt forsseeritud. Muide, Kallas on presidendikandidaatide hulgas erandlik selle poolest, et ta on oma ideid ja kavatsusi väljendanud ja selgitanud nii vähe kui võimalik, ent sellest hoolimata pürginud ja lausa trüginud Kadrioru suunas.

Kastanite tulest välja toomisegi – võimalike konkurentidega läbirääkimise ja kauplemise – tahab ta lükata RE esimehe ja juhatuse õlgadele, kuigi Taavi Rõivas on öelnud, et ka Kallas ise peab otsima lisatoetust. Varem kokku lepitud häälte „kadumamineku“ puhul (nagu juhtus Eiki Nestoril) oleks Kallas oma sõnul „väga tige“ – selline suhtumine on küll pärit omaaegse „juhitava demokraatia“ ajast!

Ma ei hakka meenutama teisi Siim Kallase selja taha jäänud „luukeresid“ alates omaaegsest hoiukassade süsteemi peenpügamisest kuni seletuseta jäänud pagemiseni üsna hiljuti pakutud peaministri-aujärjest, ent VEB-i materjalide salastamine 75 aastaks toob lahtiriivistamise järel praegusest ülejärgmisele põlvkonnale kindlasti mõndagi huvitavat ja tolleks ajaks ammuaegunud seiku lagedale. Kummatigi elame siinilmas vaid ühe korra ja võimalikult asiselt ning pärast meid tulgu või veeuputus meie maise maine peale. Mainitud salastamise poliitmehhanism aga võib küll sisediplomaatia-õpikutes kajastuda, ent materialistina pole tegijail sellest enam sooja ega külma, ning järeletulijaile seda ju ette ei heidetaks.

Hoiatus Marina Kaljurannale, et kui ta valimiskogus esitatakse, tähendaks see tema ministri-koha kaotust, on lausa ennekuulmatult seadusvastane ja ebademokraatlik. Muidugi kaasneks tema ülesseadmisega valimiskogus reformistide leerile oht, et talle ja Siim Kallasele ilmselt ei jaguks esimeses hääletusvoorus kummalegi piisavalt poolthääli esimeseks või teiseks platseerumiseks ning edasipääsuks teise vooru. Ja mõnegi muu mehe või naise saamine presidendiks tähendaks ju lõppu senisele koalitsiooni praktikale, et mistahes seaduse läbisurumisele Riigikogus järgnegu tingimata selle kinnitamine Kadriorus. Kolmanda kollasärklase ülesseadmine ja tema nõusolek võrduks aga reformistide täieliku fiaskoga.

Ometi lähtus selge plaan Kaljuranna esitamiseks presidendikandidaadina Riigikogu valimisvoorus Taavi Rõivaselt, ent Kaljurand ise leppis Kallasega kokku, et too laseb end üles seada RK-s ja Kaljurand astub esile valimiskogus. Ilmselt detailselt tundmata presidendi valimise seadust unustati, et valimiskogu sedelile kantakse esmalt kaks RK-s edukamaks osutunut, kui nad end ei taanda. Ja nüüd tulebki Kaljuranda igati eemale tõrjuda.

Sajakonna aasta eest tuli Saksa ajaloofilosoof Oswald Spengler välja oma tähelepanekute ja ennustustega Õhtumaa allakäigust. Praeguseks on selge, et kultuur on tõepoolest mandumas tsivilisatsiooniks. Poliitika ja riigielu muutub aina primitiivsemaks ja võimukultuslikumaks. Lõpuks satub riigimasin võimeka ülemklassi puudumisel (targem taandub? – O.R.) seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Erakonnad teisenevad kitsa juhtgrupi poolt manipuleeritavateks äriühinguteks, kes samm-sammult (peenhäälestades? – O.R.) võtavad kogu ühiskonna oma kontrolli alla. Nn. tsesarism saab võidu demokraatia üle, rahamajandus hakkab poliitilist võimu kamandama. (Tsesarism võib küll lõpuks rahavõimu murda, paraku koos demokraatia säilmetega.)

Ma pelgan, et Eestiski võib kunagi keegi tseesar riigitüüri juurde pääseda, ja siis on karta midagi Valgevene sarnast või lausa erdoğanlikku. Parem siiski karta kui kahetseda, ja püüda vältida selliste eeldustega inimese valimist presidendiks! Eelseisva valimiskogu võimuses on seda otsustada. Eestimaa on teie kätes!

4. sept. 2016

OLAV RENNO, rahvuskonservatiiv Viljandimaalt

Jaga |