Edgar Savisaar: „Mina erakonnakaaslastega sõda ei pea.“

Õnnitleme võidu puhul Keskerakonna esimehe valimistel. Olid kõvad konkurendid. Kuidas hindate kahevõitlust Kadri Simsoniga?

Ma arvan, et võit ei olnud üldsegi nii napp, nagu mõni tahab seda näha või kujutada. Toomas Hendrik Ilves võitis presidendivalimistel Arnold Rüütlit 12 häälega, aga keegi ei räägi, nagu oleks tema võit napp olnud.

Kui võtta arvesse, kui massiivne oli teise poole kampaania, milline oli nende edumaa, siis oli see võit täiesti piisav. Mida ma mõtlen teise poole edumaa all? Nagu hiljem kuulsin, oli Simson kandideerimise otsustanud juba suve lõpuks – nii juuli- või augustikuu paiku. Tuletame siin meelde, milline minu tervis siis veel oli. Pigem oli teisele poolele ebameeldivaks üllatuseks minu kandideerimine kui selline.

Kui neli aastat tagasi Jüri Ratas kandideeris, siis ega Ratase meeskond võitu ei uskunudki. Pigem oldi üllatunud, et nii palju toetust saadi. Sel aastal oli Simsoni meeskond oma võidus kindel. Mulle räägiti, et nad olid isegi prognoosinud häältesuhteks 60:40 Simsoni kasuks. Optimistlikumad Simsoni toetajad arvasid, et see vahekord võib kujuneda isegi üks kolmandik – kaks kolmandikku Simsoni kasuks.

Teine eripära, võrreldes toonaste valimistega, oli nüüd see, et vastakuti läksid suisa meeskonnad, mitte ainult üksikkandidaadid. Ühelt poolt Savisaar koos Toomi, Loone, Kotka ja Karilaiuga, teiselt poolt Simson Vitsuti, Repsi, Stalnuhhini ja Eesmaaga.

Kahjuks tuleb tunnistada, et seekordne kampaania oli tunduvalt rohkem isiklik kui toona. Tahan tunnustada Ratast, kes suutis ja oli üle isiklikest rünnakutest minu vastu, kuigi kindlasti soovitati talle vastupidist. Simson valis teise tee ja seda kohe järgmise sammuna, kui ta teatas oma kandideerimisest. Tuletagem meelde – ta ütles, et Savisaart tuleb säästa ja las ta ravib oma tervist.

Näiliselt oli kõik väga ilus ja lausa üllas. Kuid jäi mulje, et teiste sõnadega Simson ütles, et Savisaar on teovõimetu ja meditsiiniliselt suutmatu erakonda juhtima. Kas see siis pole isiklik solvang?

Öelda just raske haiguse seljatanud inimesele, et kuule, sinu tervis ei kõlba kuhugi; see on ränk isiklik solvang. Pärastpoole lisandus veel jutt, et Savisaare tervis ei võimaldaks tal Brüsselis pikki tööpäevi teha. Ütlen ausalt, oma lähema kaasvõitleja ja kolleegi poolt ei oodanud ma sellist kampaania algust.

Olen alati arvanud, et on teemad, mida poliitilises võitluses, olgu konkurents kuitahes terav, ei puudutata. Need on tervis ja isiklik elu.

Miks pole Simson kordagi kahelnud Saksamaa ühe juhtpoliitiku rahandusminister Wolfgang Schäuble teovõimes ega soovitanud tal pensionile jääda? Viimased kuus aastat Saksamaa rahandusministrina on Schäublel kindlasti üks raskemaid töölõike terves Euroopas; tuletagem kasvõi meelde Kreeka kriisi.

Täpsustuseks, kes ehk ei tea: Schäuble tuli välja sisuliselt teisest ilmast ja liigub viimased kakskümmend aastat ratastoolis. Muide, Schäuble on minust ligi kümme aastat vanem. Ja kas ratastooli aheldatud Franklin Delano Roosevelt pole mitte USA üks kõigi aegade paremaid presidente? Mina aga ei kavatse ratastooli jääda, vaid hakkan uuesti kõndima, pigem varem kui hiljem.

Kui Simson võtab isikliku rünnakuna seda, kui ütlesin, et tegu on kasvuhoonepoliitikuga, siis, andke andeks, see on ju tõsi! Kui me erakonnas kritiseerime näiteks Taavi Rõivast ja ütleme, et tegu on poliitbroileriga, kes pole elus midagi korda saatnud peale poliitika ning pole töötanud kusagil mujal peale erakonnaga seotud töökohtade, siis olgem enesekriitilised. Ka meil Keskerakonnas on tekkinud poliitikuid, ja Simson on siin ere näide. Jüri Ratase nelja aasta taguses tööranitsas oli ette näidata eduka eraettevõtja karjäär ning pealinna juhtimise kogemus, kui jätta mainimata aselinnapeana ühe keerukama valdkonna juhtimine. Simson seevastu oli juhtinud vaid ühe koosseisu parlamendifraktsiooni, millest ta ka koosseisu lõpuks oskas ligi neljandiku ära kaotada. Ei ole just suuremat sorti juhtimiskogemuse ja juhtimisedukusega tegemist.

Kongress on läbi. Miks meedia ei rahune?

Jah, kongress on selleks korraks läbi ja erakonna esimees on valitud, kuid kui lugeda meediat, jääb mulje, et kongress kestab edasi ning valimiskampaania alles käib.

Toon vaid kaks näidet, kuigi loomulikult on neid palju enam. Niisiis, loen Jaak Aabi usutlust. Viimane kord kuulsin temast meedia vahendusel enam kui kaheksa aastat tagasi, kui ta oli veel sotsiaalminister. Selle asemel, et vastne erakonna juhatuse liige räägiks oma plaanidest erakonna arendamisel, võime lugeda, kuidas Savisaar on erakonna tupikusse ajanud ja muutnud ei-tea-kelle pantvangiks. („Jaak Aab: oleme Savisaarega jäänud kaevikusõtta õiguskaitseorganite vastu“, Postimees, 2.12).

Veel üks näide, markantsem ja kurvem. Mailis Reps teatab, et Simsoni pool ei ole sõjakirvest maha matnud („Reps üllatavalt avameelselt: me ei ole oma sõjakirvest maha matnud“, Postimees, 3. 12). Kallis Mailis, kas meil oli või on sõda? Mina küll oma erakonnakaaslastega sõda ei pea; ma ei sõdi kellegagi, isegi mitte Reformierakonnaga. Ma kritiseerin neid; meil on sügavad eriarvamused, kuid see ei ole sõda.

Kurb, kui Reps, Simson jt nende leerist näevad oma erakonnakaaslasi, kes on teisel arvamusel kui nemad, vaenlastena, kellega tuleb sõdida. Tahaksin jällegi tunnustada ja isegi tänada oma eelmist kaaskonkurenti Jüri Ratast. Toona ei tema ega tema meeskond ei alustanud sõda, vaid tunnistasid valimistulemust sellisena nagu see oli.

Ühte omapärast momenti tahaks veel mainida. Te kindlasti mäletate Yana Toomi sõnavõttu. Meedia kirjutas, et lausend „Meie omasid ei jäta“ on venemeelne ja pärineb Vene ametlikust propagandast. Vale, jällegi vale! Esimesena hakkasid sellist väljendit kasutama USA merejalaväelased juba Vietnami sõja ajal – pärastpoole on see kujund Ameerika militaarpropagandas ainult tugevnenud. Sellest lausekujundist on saanud isegi Hollywoodi filmide süžee. Tuletagem meelde „Behind Enemy Lines“, kus päästetakse vaenlase tagalasse jäänud Ameerika sõjaväelasi.

Miks küll meedia ei kirjutanud, et Yana Toom kasutab USA propagandat? Eks vist ikka seetõttu, et kõik Vene ja Venemaaga seotu müüb paremini.

Tahaksin veel mainida üht olulist ja põhimõttelist seisukohta. Olen alati pidanud aseesimehi oma meeskonna liikmeteks, kellega jagame ühist vastutust ja maitseme ühiselt rõõme edusammudest. Kadri Simson on alati olnud minu meeskonna liige ja meeskonna liidrina ei ole ma kunagi varjunud kellegi selja taha, kui on tulnud vajadus vastutada. Seda võõristavam oli mul nüüd kuulda süüdistusi tegematajätmistest või valesti tehtust mu enda meeskonnaliikmelt. Kuhu jääb ühine vastutus? Kus olid erakonna aseesimehed kõik see aeg, kui tehti valesti või jäeti midagi olulist hoopiski tegemata? Simson ja Eesmaa süüdistasid mind endi tegematajätmistes. See on tõeline Houdini’lik mustkunst – olla kõik see aeg positsioonil ja päeva lõpuks väita, et ei, see ei ole mina ja mind polnudki seal, kui otsuseid tehti, ja üleüldse kõik on tehtud valesti! Toonitan, Simson oli lisaks aseesimehe kohale ka fraktsioonijuht Riigikogus.

Ma usun jätkuvalt, et erakond saab tugevamaks. Valimistel alla jäänud seltskond peab tegema sügava sisekaemuse. Kas nad soovivad erakonnas jätkata või ei? Täna on kuulda, et erakonnast lahkumise soovi kellelgi ei ole. See on teretulnud ja õige lähenemine, ja ega keegi neid ka erakonnast minema aja. Kuid ühte asja tahaksin küll lisada – sõjapidamist, kasutades Repsi terminoloogiat, meil küll vaja ei ole. Vaja on koos edasi minna, mitte aga jääda 29. novembri valimistulemustesse kinni. Iga konkreetse keskerakondlase ego ja „mina“ on alati väiksemad erakonna kui terviku huvidest. Simson ütles mitte väga ammu, et erakond väärib enamat kui Savisaar ja tema toetajaskond. Las ma vastan talle: erakond väärib enamat kui vähemuses olevat seltskonda, kes sõdib enamusega ja kes ei suuda kaotusevalus üheskoos edasi minna. Aga üheskoos edasi minna on meil vaja.

Lähemad ülesanded on kindlasti järgmise aasta presidendivalimised ja kohalikud valimised vähem kui kahe aasta pärast. Meil on vaja kaitsta oma edu Tallinnas ning esineda edukalt ka teistes omavalitsustes. Lati peab asetama kõrgele, on ju kohalikud valimised 2019. aasta Riigikogu valimiste eelproov. Eesmärk saab olla ainult üks – 2019. aasta valimised peab võitma Keskerakond.

Ja ärgem unustagem ka erakonda ennast. Nii nagu ei saa kunagi valmis Tallinna linn, nii ei saa kunagi valmis ka Keskerakond – alati on vaja midagi teha, alati saab teha midagi paremini ning kunagi pole põhjust lõplikuks rahulolekuks.

Eesti Päevalehe omanik Hans H. Luik pahandas Teiega hiljuti ajalehes. Kuivõrd selliseid kirjutisi läbi elate?

Kiidan Luike ja tema sisseostetud diskorit kirjutise eest Ekspressis. Tõsi, selles kirjutises polnud midagi uut ega üllatavat. Kah nüüd Ameerika avastamine! Ma teadsin, et peavoolumeedia ajakirjanikud olid teisel pool samamoodi nagu neli aastat tagasi.

Luike tahan kiita selle eest, et esimest korda üks olulisi meediajuhte tunnistas, et nii on olnud ka varem, ükskõik kas tegemist on parlamendi- või kohalike valimistega. Varem nad kujutasid ette, et nad on erapooletud ja mõõdavad kõigile võrdselt. See seebimull läks lõhki, peavoolumeedia tegelik pale ilmus päevavalgele.

Ma ütleksin Hansule, et kui Kadri Simson talle nii meeldib, siis loodan, et ta on järjepidev – toetab teda järgmistel valimistel Pärnus, sest Kadril on Hansu abi vaja. Mina saan Tallinnas hakkama ka ilma peavoolumeediata ja Hansu soovitust presidendikandidaadi osas kavatsen võtta väga tõsiselt. Selles suunas juba asjad liiguvad, aga jäägu see omavahele.

Mis plaane te Ojulandiga kongressil pidasite?

Kristiina Ojulandi tulek kongressile oli mõnevõrra üllatuslik. Ta on endine edukas välisminister, Reformierakonna endine aseesimees, kes on aru saanud alternatiivse poliitika vajalikkusest ja praeguse poliitika hukatuslikkusest. Ning kes teab Reformierakonna siseelu paremini kui Ojuland!? Ju ta näeb siis Keskerakonnas jõudu, kes praegusele võimule võib pakkuda alternatiivi, mille vajalikkusest on aru saanud ka tema erakond.

Kuidas arvate, kes peale Taavi Rõivase kuuluvad veel Reformierakonna tagatuppa?

Suure tõenäosusega Rõivast Reformierakonna tagatuppa ei ole võetud. Ta on peaminister seni, kuni see sobib Michalile ja Rosimannusele. Kui ühel hetkel ei sobi, siis tehakse temaga samamoodi nagu Siim Kallasega.

Mulle tundub, et peaminister on pigem Jevgeni Ossinovski. Tema otsustab, kes lähevad või ei lähe Euroopasse mõnele ametikohale. Loomulikult on Ossinovskil ükstapuha, kas see on Parts või keegi teine, kes läheb Euroopa Kontrollikotta. Ta tahab lihtsalt Rõivasele kohta kätte näidata. Kui suvel mõtles Ossinovski saada peaministriks läbi koalitsioonivahetuse, siis nüüd võib-olla tahab ta saada peaministriks samas koalitsioonis.

Üldse mulle tundub, et meil ei olegi õiget valitsust; meil on kolme erakonna liit, kes valitseb. Meil ei ole ka peaministrit, vaid on koosolekujuhataja, kes üks kord nädalas juhib valitsuse koosolekut ja keda vana harjumuse kohaselt kutsutakse valitsusjuhiks.

Aasta saab läbi. Milline oli see aasta isiklikult teie jaoks?

Mulle oli see katsumuste aasta, eelkõige isiklikus plaanis. Poliitilised võidud või kaotused jäid kindlasti tagaplaanile.

See oli mulle ka tõe aasta. Selles kontekstis, kes on lähedased ja kes tulevad lähedale siis, kui on midagi vaja.

Kõige tähtsam lõppeva aasta teadasaamine seisneb selles, et häid inimesi on palju rohkem kui kurje ja halbu. Räägitagu mida räägitakse. See aasta liitis mind tugevasti ühte lähedastega. Avastasin palju uusi inimesi, kes varem olid varjus, aga nüüd mind kaitsesid. Siit moraal, et tuleb veel rohkem suhelda tavaliste inimestega. Ammutada nendest elutarkust, jõudu ja tervist. Need tuhanded, kes tulid Hundisilma lahtiste uste päevale, ei tulnud sinna kasu saama, ei tulnud midagi tahtma, vaid tulid pakkuma oma abi ja toetust. Nii mõnigi inimene tunnistas, et tema ei ole tavapäraselt Keskerakonna valija, aga nad soovisid mind personaalselt toetada.

Mõnes mõttes see oli aga sisutu ja hall aasta. Eesti ei arenenud edasi; see oligi paigaltammumise aasta.

Kuidas suhtute kooseluseadusse?

Minu jaoks kehtib tuntud tõde, et saagem eurooplasteks, aga jäägem ka eestlasteks. Kas Euroopas muidu populaarse kooseluseaduse rakendamine tähendaks, et saame eurooplasteks, ja vastu võtmata jätmine, et jääme eestlasteks? Kuid millisel määral me eurooplasteks tahame saada, kus on piir? Tõesti, mõnes Euroopa riigis on kanep legaliseeritud. Kas legaalne kanep on euroopalik väärtus? Kas kooseluseadus on euroopalik väärtus? Millised on need euroopalikud väärtused, mille eest tänane Eesti seisab? Kas need on kanep ja kooseluseadus?

Mida järgmise aasta kohta arvata?

Süürias teevad USA, Venemaa ja Prantsusmaa selgelt koostööd. See annab lootust pingete leevenemisele suurriikide vahel. NATO probleem on eeskätt Türgis, kelle suhtes on esitatud tõsiseid süüdistusi. USA ka igakord ei tea, keda toetada ja keda mitte.

Maailmaliidrid on ühel meelel, et ISIS tuleb hävitada. Kui selle teemaga mitte tegelda, siis on vaid aja küsimus, millal terror jõuab Põhjamaadesse ja Balti riikidesse. Omal ajal läks Eesti kiirelt sõtta Iraagiga. Aga kui küsida, milline on Eesti tänane panus võitlusse ISIS-e vastu, siis on raske midagi vastata. Põgenike vastuvõtmine on ISIS-e tegevuse tagajärg, mitte rohkem.

Me ei ole suurriigid nagu USA ja Venemaa, aga oma panuse peaksime ikkagi andma. Sel aastal, kui jagati Nobeli preemiaid, olid Stockholmis kõige tugevamad turvameetmed. Kas meie valitsus arvab endiselt, et meie kõige tõsisem oht välispoliitikas tuleb Moskvast?

Hiljuti küsis minult üks ajakirjanik: kas järgmisel aastal sõda tuleb? Sõja mõiste on muutunud. Tänane sõda on varjatud; see on terrorism. See käsitleb turvatunnet kodus, puhkusel ja linnatänavatel. Terroristid lasksid õhku lennuki, mis lendas Sharm el-Sheikist Peterburi. Aga täpselt samamoodi oleks see lennuk võinud lennata ka Eestisse.

ISIS pani hiljuti välja geograafilise kaardi, kus on neile vaenulikud riigid. Eesti oli nende seas ära nimetatud. Terrorism on seni Eestist mööda läinud. Loodan, et läheb mööda ka järgmisel aastal. Nii Eestist kui ka üldse meie inimestest, kus iganes nad viibivad.

Loodan, et järgmisel aastal saame presidendi, kellel on aega ka oma riigiga tegelda.

Loodan väga, et põgenike asemel tulevad meie oma inimesed kodumaale tagasi. See protsess juba käib, aga mitte tänu Eesti riigi poliitikale, vaid pigem välistegurite mõjul.

Loodan, et Eesti olümpialastel läheb Rios hästi.

Loodan, et Eesti filminduses jätkub edukäik. Pean silmas, et „Vehkleja“ nomineeritaks Oscar’ile.

Kõige rohkem loodan, et Eesti rahvale läheb rohkem korda, mis Eestis toimub; viimastel aastatel on siin näha vaid taandarengut.

Lõpuks ma küsiksin: miks meil kaovad noored inimesed ja miks nad leitakse surnuna? Mõni aasta tagasi deklareeris politsei, et nende auküsimus on kätte saada kurjategija, kes tappis Narva tüdruku Varvara. Et see inimene saadakse kätte ja teda karistatakse karmilt. Paraku ei ole teda leitud, hoopis uued ohvrid on peale tulnud. Kus on politsei au?

Et jõulurõõmu-pühad on ukse ees, ei tahaks intervjuud nii morbiidselt lõpetada. Kuidas tulevad jõulud Hundisilmal pärast nii dramaatilist aastat?

Enne jõule läheme lastelastega Tondiraba jäähalli tsirkusesse. Loodan, et etenduse kõrge tase meeldib meile kõigile. Jõulude ajal aga ootan lapsi Hundisilmale, siin kulgeb jõuluõhtu parimate jõulutraditsioonide vaimus nagu igas eesti peres. Ja kui te juba nii isiklikult küsite, siis loodan, et uus aasta toob mulle ka uue lapselapse.

KESKNÄDAL

[pildiallkiri] HUNDISILMA PÄKAPIKK: 18. oktoobril, kui viis tuhat heade mõtetega inimest külastas Hundisilma talu, nägid nad kaunis aias liikudes, et pererahvas on aeda paigutanud rohkesti skulptuure, suuremaid ja väiksemaid, mis on aegade jooksul kingitud. Pildil olev päkapikk ootab pikisilmi jõuluaega.Foto Urmi Reinde

[esiletõsted]

Miks pole Simson kordagi kahelnud Saksamaa ühe juhtpoliitiku rahandusminister Wolfgang Schäuble teovõimes ega soovitanud tal pensionile jääda?

Tahaksin tunnustada ja isegi tänada oma eelmist kaaskonkurenti Jüri Ratast. Toona ei tema ega tema meeskond ei alustanud sõda, vaid tunnistasid valimistulemust sellisena nagu see oli.

Suure tõenäosusega Rõivast Reformierakonna tagatuppa ei ole võetud. Ta on peaminister seni, kuni see sobib Michalile ja Rosimannusele.

See oli mulle ka tõe aasta. Selles kontekstis, kes on lähedased ja kes tulevad lähedale siis, kui on midagi vaja.

Jaga |