Märt Sults: Koolis tuleb teha iga päev imesid

Kas 1. septembri eel on endisel koolijuhil tunne kuidagi teistmoodi kui kolleegidest poliitikutel Toompeal?

Süda hakkab kiiremini lööma. Muidugi mõjutab varasem 30-aastane koolitöö kogemus 1. septembri eel tugevasti. Tunnen ka nüüd neid kooliga seonduvaid muresid ja rõõme. Õpetaja elustiil ja õppeaasta algus, tööaeg ja aastaaegade vahetumised käivad koos koolieluga ja õpilastega.

Kuna ma ise sel sügisel koolis koos lastega ei ole, neid kallistada ja julgustada vahetult ei saa, siis tervitan neid plakatitega linnas. Need ei ole tavalised plakatid, vaid energiat täis sõnumikandjad!

Mida ütleksite esimese koolipäeva puhul, kui oleksite endiselt koolidirektor?

Ütleksin, et ees ootab 175 toredat õpipäeva, mis toovad endaga rõõme ja ka muresid. Tervitan neid säravaid silmi, mida on täis koolimaja ja kooliõu. Meie, õpetajad, tahame anda oma teadmisi ja oskusi ning õpilased tahavad saada osaks nendest teadmistest.

Õpetajad, pidage meeles, et klassi tulevad lapsed ootavad teilt imet, iga tund ja iga minut! Andke neile siis see ime, kui kõige targem ja armsam inimene.

Küsiksin lastelt: Kas te juba kibelete raamatute lahtitegemise järele? Kas teate, et peate nüüd olema õige mitu tundi järjest koolipingis ja nautima seda? Kuid kõik see „kannatamine“ avab teile ka maailma järjest laiemini.

Sel aastal läheb esimesse klassi rekordarv koolijütse. Kas koolid ja õpetajad saavad nende õpetamisega hakkama?

Selleks õppeaastaks on rivis kõik algklasside õpetajad, kes õpetada saavad, ning koolides on kvalifikatsiooninõuete kohaselt õpetamas pedagoogilise hariduse saanud õpetajad. Paljud õpetajad, ka algklasside omad, täiendasid end ja õppisid vahepeal ümber muude ainete õpetamisele, kuid nüüd on neid vaja töötama oma õpitud erialal. Algklasside puhul ei saa palju eksperimenteerida, kuidas õpetada. Need on isiksuse kujunemise puhul lapsele kõige tähtsamad aastad, ning siin ei saa paljusid uusi õpetamismudeleid kasutada. Tuleb teha sisemist tööd laste hinge ja tahtejõuga, süstida õppimise ja lugemise alget. 5.–9. eluaastani peab õpiharjumus ja uudishimu olema tekkinud, sest hiljem on seda väga keeruline „vigade parandusena“ teha.

Soovin eriti jõudu esimeste klasside õpetajatele ja õpilastele. Et see õpihimu, mis alguses on ja mida luuakse, ei kaoks ülejäänud kooliaja jooksul.

Mis on õpetamise eesmärgiks laiemalt? Kas lapse enesehinnangu tõstmine targemaks saamise läbi või selle madaldamine hindamise kaudu, nagu on vastandanud osa hariduse asjatundjaid?

Hinnete panemisega ei tee lapse enesehinnangut paremaks ega halvemaks. Meil on olnud kaua aega viie-palli-süsteem ehk ka kümne-palli-süsteem, kui arvestada, et näiteks 3+ või 5- on omaette hinded. Kujundav hindamine, kus kirjeldatakse noore arenguprotsessi, on hea, kui hinnatakse mitte hetketaset, vaid nihet paremuse või halvemuse poole, võrreldes varasemaga. Viielist õpilast hoida viielise tasemel on lihtne, võrreldes sellega, kui teha kolmelisest õpilasest neljaline, kahelisest kolmeline.

Kujundav hindamine järgib seda, kust sa pihta hakkad ja kuhu oled välja jõudnud. Läbitöötamist nõuavad veel metoodikad, mis paneksid omavahel seosesse numbrilise hindamise või jälle vastupidiste toimingute vastavuse ning tõepärasuse. Et sellest saaksid väljaspool kooli ühtemoodi aru ka teised asutused, sealhulgas tulevased tööandjad, kulub veel palju aega. Osadel õpetajatel ja koolidel on aga kujundav hindamine muutunud kaitsekilbiks, et varjata tegemata tööd. Kopeeritakse eelnevaid mudeleid, ning see ei ütle õpilase taseme kohta kellelegi midagi.

Pole tarvidust neli lehekülge kirjeldada, et „täna olid tubli, said kaks sõna selgeks, ja kui saad kolmanda, oled veel tublim, ning saad tulevikus parema elujärje“. Motivatsioon ja edukas-olemise-tunnetus on vajalik, kuid praegusel etapil on selgus edukusest õpilastel ja lapsevanematel (miks mitte ka õpetajatel?) tugevasti ähmastunud…

Mismoodi ähmastunud?

Kui õpilast tuleb hommikust õhtuni torkida selle pärast, et ta saaks aru, mida tal on edukaks olemiseks vaja, siis kipub motivatsioon nii õpilase kui ka õpetaja poolel ära kaduma. Ka hindelise poole pealt. Kui varem oli viielisel koolilõpetajal üheks motivaatoriks see, et ülikooli saamiseks pidi näiteks nelja eksami asemel sooritama vaid kaks, siis oli motivaator paigas. Nüüd ei tea gümnaasiumilõpetaja, kas riigieksamitest piisab, kuipalju tuleb juurde katseid teha jne.

Nüüdseks on haridust aastate jooksul riigi tasemel nii palju reformitud, et ei saagi aru, milleks see kõik. Haridus on konservatiivne ala ja pidevad reformid siin on liiast.

Kas sellel põlvkonnal, kes nüüd kooliteed alustab, on motivatsioon 12 aasta pärast, gümnaasiumi lõpetamisel, alles jäänud?

Kõik see oleneb järjest rohkem koolist. Seadus paneb paika üldised normid ja taseme, kui targad peaksid gümnaasiumilõpetajad olema, et tulla toime edasise iseseisva eluga. Kool peab tagama lõpetajale selle haridusliku paketi.

Palju räägitakse, et ainekavad ja õpetamine on liiga faktipõhised. Kuid selleks ongi õpetajad, kes räägivad aine õpilasele selgeks ning seovad faktipõhise aine kõigile arusaadavaks loogiliseks tervikuks. Kui seda poleks, siis võiksid kõik õppida kodus õpikust või internetist, ning lõpuks oleks kõik segamini ning meeletult pealiskaudne. Vot selline õpe, ilma selgitajata, ilma õpetajata, oleks klassikaline tuupimine, ja seda pole kellelgi vaja. Puhta tuupimisega motivatsiooni ei tekita. Õpimotivaatoriteks on ühiskond, kogukond, perekond, sõbrad, sotsiaalne keskkond ja õpetajad, kes on 12 aasta pärast kindlasti olemas. Kuid kas elekter on veel siis olemas, seda ei tea keegi…

Kas praegu antava koolihariduse kvaliteet rahuldab?

 Üldiselt on Eestis  antav haridus heal tasemel. See sõltub loomulikult ka koolist. Kui koolil on õppimiskooli maine, siis tulevad lapsed sinna ka õppima, kuigi vahel on sellel õppimisel hirmus tuupimise lõhn juures. Kui on vabamõtlemise mainega kool, siis tullakse sinna ka sellepärast, et soovitakse omandada teatud kallakut ning sotsiaalseid oskusi, et tulevikus oma eluga hästi hakkama saada ning olla elus edukas.

 Olin 20 aastat Kunstigümnaasiumi direktor. Kui matemaatika süvakoolis õppija teab täpselt, mitu punkti ta vajab, ning tal on kogu aeg võrdlus teistega olemas, siis kunstierialade noortega on teistmoodi. Nemad tahavad vabalt areneda ja jõuda maailma tippu, kuid õpetajad ei saa neid lihtsalt võrrelda, pole võimalik nende loomingut võrrelda, sest loovisiksused ei taha, loomu poolest juba, olla üksteisega sarnased ja võrreldavad.

Kuidas mõjutab õppimise kvaliteeti see, et lapsed istuvad päevast päeva arvutite taga ning teatud osas koolides on digiõpe esirinda minemas?

Arvuti on abivahend ehk tööriist, ning see teeb asju, millega ise pole viitsimist tegelda. Ta aitab  arvutada tüütuid seoseid, koostab Exceli tabeleid (kui sa muidugi oskad valemeid sisestada), keemikutel modelleerida või kunstnikel asendada pliiatsit. See on ka kõik, rohkem pole koolis arvutit vaja. Tulevikus on edukas see, kes teab probleemi lahendust enne, kui arvutini jõuab, või ennem, kui elekter ära läheb…! Arvuti on andmetöötluse abivahend, lihtsalt vormistaja.

On koole, mis püüavad õpetamist ja õpetajaid asendada arvutite ja digiõpikutega. Aga nende häda on selles, et õpilasel ei teki enam kujutluspilti. Aju ei viitsi tegelda fantaseerimisega, seega ei teki enam muinasjutte jne. Selle kujutluspildi võimaluse peab õpilasele andma õpetaja oma aine ja jutuga. Aga mis kujutlusest ja pildist üldse saab juttu olla, kui ainet antakse Powerpoint’i abil? Muidugi võiks aine illustreerimisel kasutada filmi ja pilte, aga põhisõnum peab tulema õpetajalt, mitte arvutilt või Powerpoint’i slaidilt. 

Kandideerite kohalikel valimistel Põhja-Tallinnas. Milline on teie sõnum hariduse valdkonnas?

Põhja-Tallinnas on õpetajatel, lasteaiaõpetajatel, kasvatajatel, noorsootöötajatel ja üldse haridustöötajatel kasvatatavad noored inimesed äärmiselt heterogeense seltskonnana – õppureid on seinast seina. Põhja-Tallinnas on õpilased, kes ka enamuses Põhja-Tallinnas elavad. Iga päev on väikene ime. Põhja-Tallinna õppeasutustes saadud haridus/haritus, Põhja-Tallinna koolide lõputunnistused on kõva valuuta igal pool, ka mujal maailmas … Nagu öeldakse: dollar on ka Aafrikas dollar.

Kui osutun valituks Tallinna linnavolikogusse, siis lähen kindlasti sinna ka tööle ning hakkan taas tegelema Tallinna haridusprobleemidega. Olen kaks aastat eemal olnud, aitab küll…

Küsis AIVAR JARNE

[esiküljepildi allkiri]  OOTAB 1. SEPTEMBRIT: Endine koolijuht Märt Sults ütleks avaaktusel, et ees ootab 175 toredat õpipäeva, mis toovad endaga rõõme ja ka muresid.

Jaga |