Pealinna kojamehe märkmed: Minu igati aus amet

Majanduskriis, mis oli oma lõikustööd juba tükk aega teinud, saatis lõpuks „kutse" ka mulle. Sain reasõduri auastme suurearvulises töötute armees. Kaotasin prestiižika ja tulusa töö. Kuid mul vedas - kohe õnnestus saada tööle kojameheks pealinna suurimasse koristusfirmasse. Ja jällegi on mul „auto istumise all ja isiklik autojuht". Paarimehega, kes istub roolis, tiirutame öise vahtkonnana mööda pealinna ning hoiame korras bussipeatused, samuti mõned objektid vanalinnas.

Masu tuli appi - etteaimamatu sai teoks

Tööle ei lähe ma varavalges, töö algab hoopis kell kaksteist öösel. Õigemini, tööle ma ei lähe - mulle sõidab auto otse treppi. Ja hommikul toob see hõbehall firmaauto koju. Polekski nii paha, kui makstaks rohkem, kui poleks sellist lumerohkust, millist keegi enam ei mäletagi.

Praegu on kojamehe elu veidi teistsugusem kui oli varem. Nüüd on ju rohkem au sees mänedžeride ja muude tühikargajate ametid. Isegi Lauri Leesi hirmutab esimesel koolipäeval lapsi kojamehe ja turumüüjaga. Jah, isegi tema, meie kunagine lemmik, peab ausat tööd vist põlastusväärseks. Aga mina enam ei pea, mina olen valmis laulma kojamehele oodi. Teisiti on muudki, aga karge hommikune õhk, sahisevad lehed ja valge lumi, millel kõnnid esimesena, on alles.

„Templi" koristamine usaldati mulle kui auväärsele

Alguses rõhus mind, et mina, kõrgharitud inimene, pean tegema tööd, mis on vastuolus minu kutselise ja sotsiaalse staatusega. Üks kolleeg rahustas: ära kurvasta, kojamees on igati aus amet ja platse puhastada pole kuidagi häbiasi - vanal ajal olevat usaldatud „templi" koristamine ainult kõige auväärsematele.

Ja ma hakkasin suhtuma oma praegusesse töösse filosoofiliselt, andes talle endamisi erilise aukoha, õppisin ära laulu «Austage koristaja tööd!", tegin ise paar vemmalvärssi. Alustasin   lugude kogumist selle madala kategooria hulka arvatud, kuid vajaliku tegevusala kohta.

Kaur Kender oli tuntud kirjamehe Boris Tuchi ütlusele, et valitsuses on rumalad inimesed, kord vastanud: polegi nii rumalad - koristajaks ja kojameheks nad ei lähe. - Küllap ei jätku neil selleks haridust, oli esitanud vastuväite oponent.

Kojamehel oma boonused

Juhtub töö juures ka ootamatuid lisatulusid. Võid leida rahatähe või kaotatud sõrmuse; viimase  viid pandimajja. Kõik leitud  pudelid saad taarapunkti anda. Väike tulu, aga ikkagi midagi! Või näiteks palus üks vimpsus vennaliku Suomi turist talle korraks luuda laenata:  kaaslanna tahtvat kangesti trotuaari pühkida - olevat huvipakkuv kogemus! Oleks te näinud, kuidas too lausa kiljus heameelest! Härra aga viskas mulle koidula „töövahendi laenutamise" eest!

Partner teadis rääkida, et leidis kord paksu rahakoti. Kahjuks olid kõik vahed täis pikitud igasuguseid visiit- ja pangakaarte, alles viimases leidusid rahatähed. Koti oli maha pillanud külaline Baltimaadest. „Latid!" rõõmustas õnneseen. Neid Eesti raha vastu vahetades tuleb välja oma kümme tuhat krooni! Pangas aga osutus, et ei olnud Läti latid, olid Leedu litid, mille vahetuskurss on hoopis väiksem. Tuli rahulduda kahe tuhande krooniga. Muide, leitud rahakoti koos kaartidega andis ta „ausalt" üle konsulaati.

Pealinna vilgas  ööelu 

Trammipeatusi puhtaks pühkides ja objektilt objektile liikudes saad vaadelda linna ööelu. Sõlmid uusi tutvusi: vahetad repliike teiste kojameestega, samasuguste saatusekaaslastega, kes naabruses palehigis luuda viibutavad või lund labidaga lükkavad. Või suhtled taksojuhtidega, kes hommiku eel aktiviseeruvad. Kui suletakse ööklubid, on isegi probleeme nende hulgast läbi tungida - nii palju on lõbusat rahvast laiali vedavaid taksosid. Nagu vanale tuttavale noogutab sulle mõni kodutu, kes korjab pudeleid. Või näed kergete elukommetega näitsikuid (kelle hulgas on vägagi kenasid). Nemad noolivad vintis Pekkasid - ja nood ongi tihti valmis juhust kasutades lõbuteenuseid ostma. Nii see elu on - igaüks teenib oma leiba, kuidas aga oskab.

Kojamehetöö meeldiva poole peale jääb see, kui öölokaalide juures koristades kuuled muusikat või jälgid nokastanud klientide omavahelisi naljakaid kraaklusi. N-ö tasuta meelelahutus tööajal! Paarikesedki kutsuvad vahel esile positiivi.

Kui öö läbi on sadanud ja lumelabidaga terve öö vehkida tulnud, on asi positiivist kaugel - tuled koju higist läbimärjana. Kuid kõigile teistele teeb lumivalge linn rõõmu, lastel on oh kui palju lõbu - saab lumes püherdada ja lumesõda mängida. Kojamehel on sellest rõõmu vähe. Tema peab lumeuputusele kindlalt vastu seisma, rinda pistma taevast tuleva lumemannaga.

Kojamees on demokraatlikem elukutse - tema tööd läheb vaja iga valitsuse ajal. Ega asjata paljud seda tööd muu töö kõrval või vahelduseks varemgi teinud. Palk võiks muidugi suurem olla, aga kes siis oma palgaga kunagi rahul on. Nutavad needki, kes sust kümme korda rohkem saavad.

Villu Luuamehe memuaarid Kesknädalale saatnud ANNE RATMAN

*) Tsiteeritud raamatu autor Mihhail Veller on tuntud eesti-vene literaat. Perestroikaajal kolis ta Eestisse, praegu elab Moskvas. Ta on võtnud sõna ja andnud head nõu integratsiooni teemadel. Aga kes teda kuulab?!

Jaga |