Kolm ettepanekut kultuuriminister Urve Tiidusele rahvastikuküsimuses

 Läksin kohtumisele suurte lootustega. Kümne aasta jooksul polnud ükski tippametnik või -poliitik mu sõnumit rahvastikukriisist sügavamalt arutada soovinud. Kaasa võtsin aastatega kogunenud seisukohad ja memo jutuajamiseks. Kuid kuna minister ei kasutanud ühtki paberit, jätsin ka oma memo taskusse. Seda enam, et kolm soovi ministrile olid ju mul peas.

Hakatuseks rõhutasin enda viit positsiooni suhetes kultuurivaldkonnaga sugulussidemete näol, ent nendega ministrit ei üllatanud. Lähenesin teemale, sõnades, et kultuuriinimesed ei taju alati oma panuse suurust ja võimalikkust rahvastikuprotsessides.

Tuginesin oma kogemusele ristiisa Veljo Tormisega, kellele andsin 1995. aastal Viru tänavas lendlehe andmetega rahva tervise allakäigust. Ta laiutas käsi: mida tema siin teha saab?

Kaks aastat tagasi Suure-Jaanis rahvale esinedes ta tunnistas, et tsüklit „Unustatud rahvad“ aastaid kokku seades oli tal kogu aeg silme ees eesti rahva saatus. See kõlab kui üleskutse kunsti, kirjanduse ja teaduse viljelejatele, kel peaks silme ees seisma loomingu ülim eesmärk, et maa tühjaks ei jääks ja et me ise tsüklirahvaste hulka ei satuks. Praegune trend: taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv vähenenud veerand miljoni võrra, sh eestlaste oma 70 tuhande võrra. Möödunud aastal tehtud Toompea Haridusseminari üleskutse loomeliitudele, kes said kuulsaks oma 25 aasta tagusel pleenumil, jäi peaaegu vastuseta.

Esimene ettepanek ministrile:

ellu kutsuda riigi rahastusega kultuurilehes „Sirp“ rahvastikuprotsesside rubriik.

Sinna läheksid tellimustööd – tõlked, pädevate autorite artiklid, intervjuud, ümarlaudade, sümpoosionide-seminaride-konverentside jne ülevaated.Vajame teavet ja rahvaarutelu rahvastikukriisist üle saamiseks, kompetentsemaid ajakirjanikke, kes valdaksid teemat. Tänane ajakirjanik on orienteeritud uudisele. Probleemide sõnastamine, analüüsi süsteemsus, käsitluse sügavus ebakohtade põhjuste tuvastamisel, nõudlikkus saadikute ja ametnike hoolimatuse avalikustamisel on jäänud unarusse.

40 aasta tagune kogemus ajalehe „Edasi“ vestlusringist „Iive, iive, iive“ – andis mitu tuhat lisasündi. Praegune eraõiguslik „Postimees“ ei allu seadusejärgselt kultuuriministrile ja paistab, et PM-l puudub tahe või pole selle juhtkonnas enam inimesi, keda juhiksid aated ja kes tunneksid kohustust käsitada rahvastikuhoidu olulisena.

Teine ettepanek:

rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar Kultuuriministeeriumis.

Just nimelt ministeeriumis! Sest seal leidub autoriteeti ja pädevust, mis toetuvad riikliku institutsiooni õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Selles ettepanekus peitub põhiseaduse preambula fraas. Rahvuse kahanemine, ümberpaiknemine linnadesse ja väljaränne puudutavad kõik ministeeriumi, kes ei tohiks kujunenud olukorras endist viisi jätkata.

Mida ette võtta, pole selge ju kellelegi (või kui on, siis miks vaikitakse?). Seminaris saame sõnastada probleemid ja korraldada nende analüüsi ja lahendusteede otsimise ning seostamise. Muidugi on arutlustel mõtet vaid asjatundjate osavõtul. Toompea Haridusseminaril on pakkuda 18-aastane töökogemus. Üks selle tööprintsiipe – seminarilauas on kõik võrdsed – on kaasa tulnud Inglismaalt kuningas Arthuri ümarlauast. Meie seminar rakendab oma tegevuses 2500 aasta tagust Sokratese võtet tänapäevases kuues, kus on käsil probleem ja selle põhjused,küsimused ja ettepanekud, samuti märgukirjad tippametnikele nende vastutusalas.

Kolmas ettepanek:

Tartu rahu kultuuridiplomaatia keskuse loomine.

Eestlaste ajalugu on vaene võitudest. See on pigem allaheitmise ja kaotuste ajalugu. Siiski on meil üks väga suur ja rahvusvahelise tähtsusega isegi Euroopat kujundanud võit – Vabadussõda lõpetav Tartu rahu. Tuleb pidada julguseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta Läänest. Ja need lõppesid edukalt.

On kummastav, et tänini on Tartu rahu maja avalikkusele suletud. Toompea Haridusseminar tegeles selle mõttega aastail 2011 ja 2012. Pidasime koosolekuid, tegime päringuid riigiasutustele ja selgitasime, et Tartu rahu maja avamist avalikkusele ei ole kavas ei lühemas ega kaugemas perspektiivis.

Siiski andsid vestlused ametnike ja aateühingutega teise tulemuse – idee rajada kultuuridiplomaatia keskus kui elav mälestusmärk Tartu rahule. See oleks suunatud Tartu rahu pärandi põlistamisele ja oleks rahumeelne diplomaatiline, kultuuriline ja pedagoogiline projekt, mis kasutab ära praegu Tartu rahu majas (Vanemuise 35) töötava Jaan Poska Gümnaasiumi potentsiaali.

Järgnevad read on võetud Forseliuse Sõnumite 20. vihikust: „Reedel, 17. veebruaril 2012, võõrustas Tartu Jaan Poska Gümnaasium Riigikogu kultuurikomisjoni ja maaelukomisjoni liikmeid ning Toompea Haridusseminari. Koos arutati Toompea Haridusseminari initsiatiivi Tartu rahulepingu maja laiemaks avamiseks rahvale ja võimalusi kultuuridiplomaatia keskuse loomiseks. Arendades edasi kultuuridiplomaatia keskuse ideed arvas Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi, et kultuuridiplomaatia võiks kindlasti olla üheks võtmemõisteks gümnaasiumi ühiskonnahariduse suuna väljakujundamisel. Selline suunitlus kooli õppekavas annaks parema tähenduse koolimaja ajaloole.“

Paraku ei ole kultuuridiplomaatia keskust suudetud rajada. Õnneks on idee elluviimise eeldused läinud veelgi soodsamaks – kunagine idee toetaja Urmas Klaas on nüüd Tartu linnapea, seminaril osalenud Aadu Must Tartu volikogu esimees ja Tõnis Lukas jälle Tartu mees, pealegi ERM-i direktor. Kokku on vaja häälestada ka kultuuri-, haridus- ja välisministeerium. Selleks vajame Urve Tiiduse abi.

Mõttevahetus ministriga oli üsna energiline ja kippus vahel ettekavatsemata suunda. Hea, et Tiidus ei mõjunud võimukana. Ühest varjatud liigutusest tajusin, et minister vaatas kella. Ühtki minu ettepanekut ta tagasi ei lükanud, aga ei haaranud ka kinni stiilis „teeme ära“. Minister teatas lihtsalt, et päeval on ta hõivatud ministrikohustustega, kuid õhtuti mõtleb sügavalt kõigi ettepanekute üle.

JAAK UIBU, rahvastikuteadlane

[fotoallkiri] ET KUNAGI EI JUHTUKS: Et meie silmad ometi ei peaks nägema laulupidude asemel tühja ja kurba Lauluväljakut! Et seal ikka rõõmus rahvas oma riigi eest seisaks ja laulaks! Sellepärast dr Uibu valitsusringkondadega vägikaigast veabki.

Jaga |