Nädala juubilar EVE OSA 60

Kui me Eesti Vabariigi tulles rääkisime nn võitjate põlvkonnast, kes olid 1980.‒1990. aastate vahetusel nii umbes 30‒35, siis nüüd peame neist rääkima juba kui vabariigi üles ehitanud põlvkonnast. Ja varsti, õige varsti, kiiremini, kui me tahame, oleme ka meie ajalugu, ükskõik, kui suuri kangelastegusid meie põlvkond ka enda nimele kirjutada ei sooviks.

Eve Osa, kauaaegne tegus ajakirjanik, lastelehe Säde ja omaaegse Noorte Hääle toimetusest, on kogu aeg olnud rahutu hing. Hing, kelle põhisõnaks on alati olnud töö, töö ja veel kord töö.

Ta on sündinud 16. jaanuaril 1951, pärit Tartu äärelinnast kolmelapselisest perest. Nagu 1950. aastatel kasvanud inimestel sageli, polnud tegemist just rikka lapsepõlvega.

Kodust päritakse väärtused, pannakse alus suhtumisele töösse, teistesse inimestesse, sotsiaalsetesse sündmustesse. Nooruses väljakujunenud väärtusmõõdupuuga minnakse  läbi elu ja levitatakse omandatud  väärtusi enda ümber perekonnas, sõpruskonnas, ühiskonnas.

Eve Osa kujunemistee algas Tartu 5. Keskkoolis süviti keemiat õppides, kuid hilisem elu ei toonud talle muud „kohustuslikku keemiat" kui abielu keemikust Aivo Osaga, mis on nüüdseks kestnud ligi 37 aastat. Mõlemad olid aktiivsed tegijad omaaegsetel  EÕM-i ehk Eesti Õpilasmaleva aegadel, mida tuhanded toonased eesti noored, kellest tänaseks on saanud mitte enam nii noored, meenutavad heldimusega.

Eve Osa kirjutamislaadi ajakirjanikuaastatel iseloomustas teise poole ärakuulamise ja mõistmise oskus. Tavaliselt oli teada, et ajakirjanik on mõistmisvõime poolest lootusetu. (Jajaa, juba nõuka ajal oli see nii, mitte ainult praeguses tibidest kubisevas meedias!) Kuid see, mis hiljem trükisõnas Eve Osa nime all ilmus, oli positiivne üllatus! See on nii kirgas mälestus, et näe, püsib! Tegemist oli andeka ja terase kirjutajaga, kes suutis jätta endast maha kirjalikud jäljed, mille kohta täna ei pea punastades kohmama „noh, aeg oli selline...".

Tunnen Evet umbes aastaist 1980‒1981, kui toimusid Talllinna olümpiaregatt, kirjutati „40 kiri" ja ilmuma hakkas Vikerkaar. Ka siis oli aeg erutusest tiine! Järgnes elupikkune sõprus, kuhu kuuluvad märksõnad usaldus, töökus, abi ja tugi raskel ajal, ühised unustamatud peod rõõmsamatel aegadel ning, mis peamine - Osade kodus on alati olnud ruumi intellektuaalsetel vaidlustel, vestlustel, arvamuse kujundamisel.

Eve on klassikaline filoloog, ta on lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogia soomeugri eriharu, ja see eriharu toidab teda tänase päevani, võimaldades töötada professionaalse tõlk-toimetajana Wiedemanni tõlkebüroos. Kuid tegelikult on kahju, et ta enam ei kirjuta - meie üldine meediapilt on selliste inimeste kadumise tõttu  vaene, säratu, hall, väsinud ja ilmetu. Ja igav nagu nõukaajal, kus oli vaja kiita ainult üht parteid, ainult üht juhti, ainult üht rahvast - maailma esimest kommunismi ehitavat rahvast...

Sellest barjäärist üleastujaid või väljumisvõimelisi ajakirjanikke oli toona vähe. Eve Osa oli nende seas. Vabanemisaastatel sai  temast kiiresti üks neist, kes kohe uute liikumistega, eelkõige muidugi Rahvarindega, kaasa läksid. Eve töötas siis Õhtulehes.

Tõsi, temaga on kolleegidel ka mõnikord keeruline, sest Eve on ajuti üliemotsionaalne.  Ühel sellisel tundehetkel astus ta ka Keskerakonda (2003). Samas on ette tulnud  vastuoludest ülekeevaid hetki, mil ta on tahtnud erakonnast välja astuda. Pole ju kerge olla keskerakondlane, kui su neiupõlvenimi on Ansip ja väikevend juhib parajasti riiki.

Kuid tänase päevani on Eve vastu pidanud ja vaadates kõrvalt poliitikat teatris (või teatrit poliitikas, vahel ei tajugi ju enam vahet), näib talle, et ega peale Edgari ikka kedagi teist, kelle poolt hääletada, Eestisse peale kasvanud ole. Uus poliitikute põlvkond pole meile nii markantset isiksust kinkinud ja hea inimestetundjana tajub Eve selle ära. Väike rahvas ei suuda väga tihti poliitilisi geeniusi sünnitada.

Eelöeldu muide ei tähenda, et Eve Osa jätaks Eesti erakondi lahterdades ja nende kallal hambaid teritades Keskile etteheited tegemata. Nii hea inimene ta nüüd ka ei ole. Kõik erakonnad käivad tema kui koduse poliitanalüütiku karmi pilgu ja veel karmima sõnakasutuse alt läbi, kuid Keski  vigade rodu saab kõige pikem - oma laps ikka ju ihule lähedal. Palju õnne sulle, Eve!

Urmi Reinde jt erakonnakaaslased

Jaga |