Nädala juubilar ALJAKSANDR LUKAŠENKA 55

Valgevene poliitik ja riigi president aastast 1994 Aljaksandr Lukašenka sündis 30. augustil 1954 Kopysis Viciebski [Vitebski] oblastis ja kasvas, nagu ta ise on öelnud, „loomade ja taimede keskel". Ta on tänases Euroopas vast üks karismaatilisemaid avaliku elu tegelasi, kindlasti enim kõneainet andnud riigipea. Teda vihatakse, tema üle naerdakse apsude pärast, mida ta kõnesid pidades ja ajakirjanikega suheldes teeb, ent tohutu osa Valgevene elanikest armastab teda ja ütleb tema kohta hellitavalt batka (papa). Ise lausub ta enda valitsemise kohta: „No ei saa Lukašenka varastada! Saage aru - peita pole kuhugi!"

Lukašenka on endine sovhoosidirektor, kes 1993. aastal valiti  Valgevene parlamendi korruptsioonivastase komisjoni esimeheks ja 1994. aasta juulis sai üllatuslikult presidendiks.

Kui aus olla, siis polnudki see teab kui suur üllatus. Valgevene demokraatlikud jõud ei saanud kuidagi omavahel riigipirukat jagatud. Presidendi regaalid vedelesid sõna otsese mõttes poris ajal, kui demokraadid ja endised Rahvarinde liidrid omavahel kaklesid. Nii tuligi Lukašenka ning korjas need üles. Keegi ei vaielnud eriti ka vastu. Võim läks vaikselt ja rahulikult nõukogudemeelse endise parteiladviku ja tollaste jõustruktuuride kätte.

Lukašenka pidas oma valimiskampaaniat korruptsioonivastase võitluse loosungite all. Ta lubas  kõigile kodanikele "kodu ja tööd", tõotas hinnakontrolli ja slaavi riikide liitu Venemaaga.

Lukašenka valitsemine muutus aga üha autokraatlikumaks. Aastail 1995-1996 kasutas ta rahvahääletusi kindlustamaks oma võimu parlamendi üle, et pikendada oma ametiaeg 2001. aastani ja tihedamalt integreeruda Venemaaga.

Aprillis 1995 saatis Lukašenka väed „puhastama" parlamendihoonet, kus rahvuslikult meelestatud saadikud pidasid protestiks Vene-meelse poliitika vastu  näljastreiki. Aasta hiljem saadeti parlament pärast rahvaküsitlust laiali ja ajakirjandusvabadust kärbiti.

17. oktoobril 2004 korraldas president Lukašenka referendumi, mille tulemusel kaotati presidendi ametiaegade ülempiir. Muudatuse kiitis heaks 79,42% hääletamas käinud kodanikest. See võimaldas kaks korda ametis olnud Lukašenkal kandideerida presidendiks ka kolmat korda.

19. märtsil 2006 Valgevenes presidendivalimistel olid Lukašenka vastaskandidaatideks Aljaksandr Milinkievič, Siarhiej Hajdukievič ja Aljaksandr Kazulin. Ametlikult hääletas Lukašenka poolt 82,6%, opositsiooni väitel ja Vene sotsioloogide andmetel oli tal toetajaid aga alla 50 protsendi.

Sellest perioodist on pärit Lukašenka klassikaliseks muutunud tsitaat: „Asi pole selles, kas te valite mind või ei vali. Kuhu te ikka pääsete - küll te valite, ja kui teile sobib, siis hakkan ma tööle."

Lukašenkal on aastaid olnud absoluutne autoriteet maapiirkondades ja pensionäride hulgas, sest pärast tema võimuletulekut on pensione ja sotsiaaltoetusi makstud tervenisti ning õigel ajal. Valgevenelased muigavad sarkastiliselt, et 1990-ndate teisel poolel ja 2000-ndate algul oli Valgevene kõige jõukam klass pensionärid, sest, erinevalt töötajatest, ei makstud neile natuuras - poltides ja rehades -, vaid miljonites rublades (1 USA dollar maksis ca 20 000 Valgevene rubla).

Lukašenka majanduspoliitika on suures osas järginud NSV Liidu majandusmudelit. Seda on iseloomustanud tootmise planeerimine, kaupade kindlad hinnad ja riiklik omand. Ettevõtete erastamist piirati oluliselt ning üritati vältida väliskapitalil põhinevaid investeeringuid riigi majandusse. Valgevene isoleeritus muust maailmast tõi kaasa majandusliku arengu aeglustumise.

Viimasel ajal on Valgevene valitsusringkondade ning Euroopa Liidu ja naaberriikide valitsusjuhtide konfrontatsioon tunduvalt vähenenud. Ka Valgevene poliitika on demokraatlikumaks muutunud. Üha rohkem on kuulda seisukohti, et kuna Lukašenka poliitika pole riigi majandusstruktuure maha parseldanud, on Valgevene olukord teiste endiste Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt hea.

Tuntud Vene majandusekspert rääkis, et Lukašenka olla enda juurde kutsunud kümme Valgevene rikkamat ärimeest ja teinud neile ettepaneku: andku nad enda poolt ärastatud ettevõtted riigile tagasi, kusjuures raha, mida nad olevat neist ettevõtetest ebaseaduslikult välja kantinud, jäägu neile. Vähe sellest, ärimehed võivat valida veel terve rea riigiettevõtete vahel, mis neile praktiliselt tasuta omandisse antakse, ning peale selle saavat nad veel väga pikaks ajaks nii suures koguses protsendita laenu, kui niisuguste ettevõtete ülesehitamiseks vaja läheb.

See ettepanek tundub küll olevat selliste killast, millest ära ei öelda - kas käsi kullas või p... mullas.

Jah, Aljaksandr Lukašenkasse võib suhtuda erinevalt, kuid üks asi näib olevat kindel: kõike, mis president teeb, teeb ta Valgevene rahva hüvanguks. (See omadus on aga nüüdisajal lausa unikaalne, eriti kui vaadata, mida teeb näiteks meie valitsus.) Tõsi küll, tihti kukuvad Lukašenka teod välja umbes sama tobedad, kui tema ütlemised - näiteks see, et temagi isa hukkus Teises maailmasõjas ...

IVARI VEE

Jaga |