Veerpalu ja Savisaar, faktid ja usk

Tegelikult on muidugi vaks vahet, kas Postimees on Savisaart trampiva tankikolonni eesotsas, komandopunktis Ansip ja julgestuseks kaitsepolitsei, või ollakse lihtsalt üksik partisan (või metsavend, kui soovite) vaenulikus ümbruses, vastaseks muud meediakanalid ja rahva üleüldine pahameel.

Postimehe väljaandjal Mart Kadastikul on 9. aprilli lehes suurepärane tsitaat:

„Netiajastul on surve ajakirjanikele tohutult kasvanud. Kuidas peaksid nad vastu pidama? Väsimatult meelde tuletades ajakirjanduse kolme ülesannet: fakti esitamine, tõe otsimine (fakt ise pahatihti ei ava tõde), teise poole ärakuulamine. Ajakirjanduse töö ei ole levitada usku."

Ometi Savisaare juhtumis justnimelt ja peamiselt just usu kuulutamisega Postimees tegeles. Uudistereporter Tuuli Kochi kolumn „Tahaksin uskuda" ütles selle ka otsesõnu välja. Savisaare ründamiseks puudusid faktid, oli ainult usk. Veerpalu ründamiseks on olemas faktid, aga usku pole. Selles ongi erinevus. Selles ongi meedia probleem praegu.

Usukuulutamisega jätkab ka 12. aprilli Postimees, Mikk Salu pealkirja all „Mina ei usu" (arvab, et Veerpalu ikka tegi suli) ja Aune Past pealkirja all „Usun Andrust" (arvab, et Andrus on õige mees).

Ajaleht ei erinegi enam Singer-Vingeri laulust: „u-usun, ei u-usu, ma u-usun, ei u-usu, kui ainult kät-tega katsuda saa-aks".

-o-

Jaga |