Avaldame "Peaministri" augustipeatüki

01. juuni 2005


"Pakun välja sellest ajast saadik meeles mõlkunud mõtte, kui ilmus Edgar Savisaare "Peaminister" ja ma selle kahe nädalaga läbi lugesin. Paljudele ei ole "Peaminister" kättesaadav, aga väga paljud loevad Kesknädalat. Kas ei oleks võimalik avaldada katkendeid "Peaministrist" Kesknädalas? Näiteks leheküljed Kelami, Laari, Toome jt kohta. Suurepärane materjal jääb muidu rahvale kättesaamatuks. Sellest aga oleks tuline kahju."
Õie Sogenbits
Lähtelt

Taolisi kirju on saabunud toimetusele teisigi, kus tehakse ettepanek avaldada leheveergudel peatükke Edgar Savisaare raamatust.
Alustamegi katkete avaldamist Eesti taasiseseisvumise eelsetest kuudest alates, kus autor annab oma hinnangu tollastele poliitilistele oludele ja poliitiliste jõudude juhtfiguuridele.

"Urust välja"
1991. aasta suveks olime jõudnud järjekordsesse sõlmjaama. Meil oli valmis Eesti iseseisvumisplaan ja me teadsime, mis tingimustel on mõeldav seda ellu viia. Meil olid valmis mitmed seadused või nende eelnõud, mis sisaldasid endas põhimõttelisi otsuseid omandisuhete muutmise valdkonnas. Ja kuivõrd oli näha, et valitsus võib neid projekte tõepoolest hakata ellu viima, siis, nagu oligi karta, suurendas see tuntavalt vastuolusid erinevate poliitiliste jõudude vahel.
Loomulikult ei olnud asi saadikute omavahelises kemplemises, Rahvarinde võimumonopolis ega ka peaministri autoritaarsuses. Mitte need ei ärritanud Jaak Allikut, kes asus juhtima valitsuse kukutamise üritust. Mitte need ei lüpsnud Alliku, Ülo Uluotsa või Indrek Toome sulest raevukaid kirjutisi, mis olid täis katteta süüdistusi valitsuse aadressil.
Tegelikult oli asi selles, et erinevad poliitilised jõud tulid lõpuks, kui korrata Marju Lauristini väljendit, "urust välja". Sai selgemaks, kuidas nad suhtuvad ühiskonna arengu põhiküsimustesse.

Kellele iseseisvus, kellele ike

Kõigepealt erineti muidugi suhtumiselt Eesti iseseisvumisse.
Küsisin endalt: kas Vaba Eesti ja temaga seotud nn sõltumatute demokraatide poliitika nurgakivi on ikkagi Eesti iseseisvuse taastamine? Ma ei suutnud sellele küsimusele jaatavalt vastata. Iseseisvuse taastamine oli muidugi EKP poliitika üks komponente – pidigi olema, sest osaleda Eesti poliitilises elus ja mitte toetada Eesti riiklikku iseseisvust oli tollal mõttetu.
Kuid see ei saanud olla EKP põhieesmärk, sest kompartei, Vaba Eesti ja sõltumatud demokraadid said väga hästi aru, et nad säilitavad oma mõju vaid seni, kuni Eesti on seotud impeeriumi külge. Võimalikult pikk üleminekuperiood mõjus igal juhul soodsalt nende vahendajarollile suhetes Moskva keskvõimuga.
Omaette probleemiks said vana kooli mehed, keda nende endi elu oli piisavalt hirmutanud ja kes kujutasid ette, et see, mis toimub Eestis 1990–91, on ainult ajutine. Nende ettekujutuses pidi kõik varsti vanadele rööbastele tagasi pöörama.
1991. aasta algul ütles Ülo Uluots ühes jutuajamises minu kabinetis talle omases kategoorilises toonis väga selgelt välja: "Ja pange tähele, Savisaar, teiega koos me kirjutame veel liidulepingule alla." Muidugi ei arvanud ta, et koos minuga; ta uskus, et selleks ajaks istub ametis hoopis teine peaminister, aga seda, et liidulepingule alla kirjutatakse, Uluots arvatavasti uskus. Ta pärast küll protestis, et ma neid tema sõnu tsiteerisin ilma luba küsimata. Ähvardas selle eest isegi duellile kutsuda, aga otseselt tagasi ajada ei söandanud. Küllap kartis, et olen need linti võtnud! Duellile kutsumine oli muidugi kirjanduslik liialdus. Eestis pole poliitikud omavahel isegi korralikult kakelnud.
Ükskord hiljem ütles Enn Põldroos ülemnõukogu kõnetoolist, et Uluots olla talle sama asja samamoodi rääkinud. Nii see oli, ja seal polnud mingit saladust. Ma arvan, et ülemnõukogu eestlaskonnas leidus piisavalt neid, kes salamisi uskusid, et kunagi me peame selle liidulepingu ikkagi alla kirjutama. Sestap siis sõditigi referendumi eel nii väga, et referendum ei omaks õiguslikke tagajärgi. Ma ei arva, et liiduleping tulnuks kiiresti. Aga Moskvale piisanuks sellestki, kui oleks venitatud üleminekuperioodi ja nõnda säilitatud sobiv status quo.
Kellele erastada? Erinesime omavahel veel suhtumiselt omandisse. Vaba Eesti, kompartei ning nendega seotud ettevõttejuhtide ja kolhoosiesimeeste võim pärines ajast, kus omandussuhet asendasid alluvussuhted. Muidugi olid nad huvitatud, et anda majandusvõim tagasi nendele, kelle käes oli veel mõni aeg tagasi poliitiline võim. Selles suhtes kattus Vaba Eesti positsioon suuresti nende direktorite omaga, kes küll soovisid erastamist, aga ainult nii, et nemad oleksid kapitalistid, et neil oleks aktsiate kontrollpakk ja otsustav hääleõigus. Teisisõnu, nad tahtsid, et nende käes oleks privatiseerimisel jäme ots.
Jaak Allik küsis ühelt mu Rahvarinde-kolleegilt sirgjooneliselt: "Kas te tõesti kujutate ette, et me laseme sellel valitsusel hakata privatiseerima!" (Hüüumärk küsimärgi asemel tähendab, et vastust teadis küsija ise.) Arutlus oli kaine ja pragmaatiline. Selle kätte, kes privatiseerib, satub rikkus ja see saab juhtiva rolli, ükskõik kas Eesti Vabariik muutub iseseisvaks või jääb poolsõltuvaks. Ja mitte kuidagi ei tahetud, et niisuguse võimaluse saaks Rahvarinde valitsus. Nii et võitlus käis tõepoolest võimu pärast.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)