Mõtisklused Tartu rahu 90. aastapäeva puhul

Heitkem korraks pilk kõnealusesse aega. Eesti väed asusid Petrogradi  lähistel - veel üks pingutus, ning  Neevalinn oleks langenud. Niisugune võimalus oli, sest Eesti poole sõjalist jõudu ja ülekaalu tunnustas rahu sõlmides ka Vene, kui loobus   nõudest, et piir olgu Kunda  jõel ja kulgegu edasi Rannapungerjani, nõustudes  Eestile andma maad kuni Luuga jõeni. Kuid Eesti  sõdurpoistel polnud vähimatki soovi edasi sõdida,  sest  Eestimaa oli juba vaba. Eesti kõrgem  juhtkond  sai  väga  hästi  aru,  et meie vägi  lihtsalt hajub suurlinnas - ei  piisa mehi, et panna patrulle  kõigile  olulistele tänavanurkadele. Pealegi peab  vallutaja tagama vallutatud linna  elanikkonna  toitlustamise,  milleks Eestil puudusid  vähimadki  võimalused. Liiati saadi teada, et enamlasi puruks lüüa sooviv Loodearmee juhatus eesotsas kindral Judenitšiga ei  kavatsegi  tunnustada Eesti  iseseisvust ja käsitab Eestit endiselt kui vaid tsaariimpeeriumi  kubermangu.

Lenin, nähes, et revolutsioonihäll on ohus, tahtis päästa  mis  päästa saab. Maailma  rahatuusad, kes  ei  soovinud  end diskrediteerida kommunistliku  režiimiga otse suheldes,  nägid  võimalust teha  Eesti vahelüliks, et oma kätte saada bolševike röövitud kirikute, keisriperekonna, aadlike ja mõisnike  varandused. Seepärast nad varjatult  lükkasid  asja  tagant, saades  hästi  aru, et punastel on valgekaartlaste purustamiseks hädasti  vaja hankida  relvastust  ja  laskemoona ning et Lenin  loovutab selle nimel kõik.

Tõesti, pärast Tartus sõlmitud  rahulepingut  Nõukogude Venemaaga läks kokkuröövitu läände läbi  Eesti, ning  Leninile  vajalik  relvastus  tuli  samuti  läbi Eesti. Selle tehingu  tasuks lubati  Eestile 15  miljonit  kuldrubla  (millise  sousti  all,  see polegi  tähtis).

Lenin ütles, et Tartu rahulepingul on tohutu ülemaailmne ja ajalooline tähtsust ning et see tähistab bolševistliku diplomaatia võitu. Ühtlasi võimaldas see leping  bolševikel võita  kodusõda  ja luua 1922. aasta lõpul NSV Liit.

Mina pole õpetatud ajaloolane,  vaid  avaldan siin oma lihtinimesearvamuse.

OLEG BUROV

[illustratsioonitekstid:

Eesti riikluse seisukohast ülitähtsaks peetava Tartu rahulepingu originaali säilitatakse pärast vahepealset Rootsis varjulolekut Tallinnas Rahvusarhiivi nn kullakambris. Tähtsaks päevaks, mil möödus 90 aastat rahulepingu sõlmimisest, otsustati see dokument viia sünnipaika - rahvale vaadata.

Fotol: rahulepingu lõpplehekülje fragment.

Vanemuise 35 asuvas vanas kohtumajas, mis nõukogude ajal teenis kutseharidust, paikneb tuba, kus Tartu rahuleping sõlmiti. Selle hoone esine on saanud olla rahva paljude mure- ja rõõmumeeleavalduste paigaks. Pildil on jäädvustatud üks sellistest sündmustest. Juubelipäeval oli taas väga paljudel patriootlikku põhjust oma sammud just siia seada.

Tartus tähistati juubelit paljude üritustega. Muu hulgas oli Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumis kavas postmargi „90 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest" (pildil) esitlus ning Tartu Linnamuuseumis sai valmis Tartu rahu kajastav ekspositsioon.

Jaga |