Rahvakogu: meediashow ja näitemäng

Nende protsesside ohjeldamiseks ja rahva vaigistamiseks hakati kibekähku etendama rahva poliitikasse kaasamise näitemängu, mille pealavastajaks sai president Toomas Hendrik Ilves.

Esimene vaatus mängiti maha nn vabakondade esindajate ümarlaua vormis, mida avalikkus on hakanud nimetama Jääkeldri protsessiks. Teine vaatus etendati interneti vahendusel - kõik soovijad said mitme kuu jooksul esitada ettepanekuid riigivalitsemise paremustamiseks.

Kuna selles vaatuses tõusid esile paljud küsimused, millele otsesõnu vastata ei tahetud, siis leidis keegi tarkpea, et ühel korralikul näidendil peaks olema ka kolmas vaatus. Nii ilmuski käibele termin rahvakogu. Kibekähku anti rahvalt tulnud ettepanekud ekspertide kätte, kes neist suhteliselt ümmargused lausungid vormisid, mida järgnevalt pidi arutama ja hindama seesama mõistatuslik rahvakogu. Tagantjärele sai rahvas teada, et see ettevõtmine viidi jällegi läbi presidendi eestvedamisel ja selle tarvis kanti riigieelarvest presidendikantseleile kopsakas rahasumma.

Mis toimus?

Sõna rahvakogu on küll olemas „Eesti keele seletavas sõnaraamatus", kuid seda ei ole „Eesti entsüklopeedias". Nii pole kusagilt leida autentset teavet selle koosluse eesmärkide, legitiimsuse ega tegevuskava kohta. Nimi viitaks nagu sellele, et tegemist on rahva esindusorganiga. Aga kuna põhiseaduse järgi on selleks organiks Riigikogu, siis tundub tegu olevat mingi paralleelstruktuuriga või isegi variparlamendiga. Mõistagi ei saanud presidendi tegevuse ümber tekitada kahtlusi riigi põhiseaduse õõnestamises; seetõttu anti asjale algusest peale arvamusuuringu värving, kaasates osalejate leidmisse uuringufirma Emor.

Uuringufirma väitel püüti osalejaid valides arvestada läbilõiget kogu rahvast. Paraku on ilmne, et vähemasti üks osa sellel üritusel osalejatest valiti arvestusega, et nad oleksid sobiva meelsusega või et neid oleks suhteliselt hõlpus arutelujuhtide poolt painutada soovitud tulemuse suunas. Selle kinnituseks on "Vabariigi kodanike" 9. aprilli saates kõlanud väide, et arutelusid rahvakogus ei saanud ju lasta päris isevoolu minna, sest siis oleks saadud ka neid tulemusi, mida ei saa kuidagi lubada - näiteks oleks toetatud Riigikogu liikmete arvu vähendamist või presidendi otsevalimist.

Et tõstatatud küsimuste ja osavõtjate selline töötlemine soovitud tulemusi andis, seda näitavad kokkuvõtlikud hinnangud mitmele ettepanekule, mille suhtes on eelnevad rahvaküsitlused andnud risti vastupidise tulemuse. Nii toetas poliitilise reklaami kulude ja mahu piiramist ainult 42,7% ning presidendi otsevalimist vaid 41% osalenutest.

Ainuke koht, kus asja organisaatoritel juhtus "tööõnnetus" - nad ei saanud soovitud alla poole tulemust -, oli ettepanek keelata Riigikogu liikmete osalemine ettevõtete nõukogudes, mille toetusprotsendiks jäi 62. See, et mõned praegust valitsemistava muutvad ettepanekud - nt rahva poolt seaduseelnõude algatamise võimalus ja rahvahääletuste korraldamine - said kõrge toetuse (vastavalt 95% ja 75%), pidi üldsuse silmis kinnitama toimunu objektiivsust. Need olid aga suhteliselt "ohutud" ettepanekud - isegi siis, kui Riigikogu noid toetaks, oleks nende realiseerimine omaalgatuslikus korras rahvale ülimalt keeruline.

Niisiis on lavastus hiilgavalt õnnestunud ja ajakirjandus kiidusõnu jaganud ning president võis Riigikogu kõnetoolist raporteerida demokraatia uuest saavutusest.

Nüüd loodavad initsiaatorid, et selleks korraks on rahva pahameel maha vaigistatud, president on demonstreerinud end rahvaga ühes paadis, ja kõik võib vanaviisi jätkuda.

See, et ettepanekut jätkata rahvakogu tegevust vabatahtliku algatusena ka edaspidi, toetas 71% osalenuist, ei kohusta kedagi õieti mitte millekski. Vaevalt et president tihkab kordusetenduse tarvis lähitulevikus uut rahasüsti küsida, ja kas see trikk uuesti ka õnnestuks?

Mis saab edasi?

Lihtsaim ja kindlaim vastus oleks: ei midagi!

Pole usutav, et rahva möödunudaastane aktiivne väljaastumine meedias ja tänavatel enne võimulolijate järjekordset prohmakat uuesti käivituks. Argumendiks on seegi, et üsna palju on neid inimesi, kes Kadrioru initsiatiivil toimunut tõsimeeli rahva võiduks hindavad.

Aga on ka teine võimalus: kaaperdada võimulolijailt rahvakogu idee ja sellega jätkata tõelise rahvaalgatusena. Siis kujuneb võtmeküsimuseks see, kuidas valida sellesse kogusse rahva esindajad. Pole ju mõeldav korraldada alternatiivseid valimisi ilma rahata.

Pakun siinkohal välja ühe visiooni. Kõigepealt tuleks kokku leppida mõnedes aluspõhimõtetes. Esimeseks võiks olla seisukoht, et rahvakogusse võivad kuuluda ainult need, kes pole ühegi erakonna liikmed, sest parteilastel on juba olemas väljund oma seisukohtade kaitsmiseks. Teiseks põhimõtteks peaks olema osalejate endi soov ja tahe anda oma panus võimu teostamisse ning valmidus selle nimel ka üht-teist ohverdada - näiteks oma aega. Kolmandaks põhimõtteks võiks olla rahvakogu kaks tasandit - kohaliku omavalitsuse ja üleriigiline.

Kõik inimesed, kes neid seisukohti aktsepteerivad, võiksid esitada oma kandidatuuri elukohajärgse omavalitsuse rahvakogusse, kusjuures kedagi ei lükata kõrvale ega selekteerita ühegi tunnuse alusel. Kui soovijaid on ülemäära palju, võiks rakendada rotatsiooni - igal aastal rahvakogu liikmed vahetuvad. Rahvakogu peaks valima oma juhtorgani, kelle liikmed perioodiliselt samuti vahetuvad, ja koguneda oma valla või linna oluliste küsimuste arutamiseks näiteks neli korda aastas. Samas valitaks koosolekul delegaadid üleriigilisse rahvakogusse, mis koguneb regulaarselt üks kord aastas (kui pole vajadust erakorraliseks kokkutulemiseks). Niiviisi toimiva rahvakogu poolt vastu võetud otsused peaksid olema teatud määral siduvad vastavalt kohaliku omavalitsuse või riigi võimuorganitele. Kui selleks läheb vaja muuta põhiseadust, siis tuleb ka seda teha, sest nagu sedastavad paljud nüüdisaegsed mõtlejad, on demokraatia praegusel kujul iganenud ja seda tuleb edasi arendada altpoolt tulevat initsiatiivi kaasates.

Mõistagi on rahva enamuse kaasamiseks poliitikasse teisigi võimalusi. Raamatu "Renessansiühiskond" autorid Rolf Jensen ja Mika Aaltonen leiavad, et tänapäeval on olemas tehnoloogiad, mis annavad võimaluse väga lihtsalt koguda inimeste arvamust ka tähtsamatel teemadel kui superstaari või eurolaulu valimine. Näiteks selle kohta, kuidas koguda makse ja kuidas maksuraha ümber jagada. Nende arvates liigub arenenud riikides inimühiskond valitsuste vastuseisust hoolimata uue renessansi suunas.

Kas ka Eestis?

ENDEL RIHVK, vaatleja

[esiletõste]   Niisiis on lavastus hiilgavalt õnnestunud ja ajakirjandus kiidusõnu jaganud, ning president võis Riigikogu kõnetoolist raporteerida demokraatia uuest saavutusest.

Jaga |