Alkoholimüügi piiramine ei tervenda ühiskonda

Meelemürke on tarvitatud iidamast-aadamast. Seda on harrastanud inimeste kõrval (kas teadlikult või alateadlikult) ka loomad ja linnud ning muud pudulojused. Närvisüsteem vajab (teatud hetkedel) maandamist, vastasel korral ei pea see pingetele vastu. Pole põhjust spekuleerida teemal: millised meelemürgid on paremad (apteekides müüdavad pole parimad), millised halvemad. Kõik on suhteline. 

 Vähe ja palju on samuti suhtelised mõisted, keskmist eestlast aga ei eksisteeri. Piirangute seadmisega alkoholile (praeguses kontekstis – müügi keelustamine pühapäeval) kasvatame muude meelemürkide tarbimist. Arvamus, justkui ohjeldataks alkohoolsete jookide tarbimise piirangutega psühhotroopsete ainete tarbimist ühiskonnas tervikuna, on enesepetmine.

Ma ei propageeri meelemürkide tarbimist, kuid ei pea õigeks ka segaduse tekitamist. Alkohoolsete jookide rohke tarvitamine kahjustab tervist, kuid sellest argumendist ei piisa müügipiirangute kehtestamiseks, aktsiiside kergitamiseks või muuks analoogseks tegevuseks. Meelemürkide tarbimise vähendamiseks ei piisa käskudest ja keeldudest.  

 Alkohol on üks süütumaid meelemürke. Meelemürke müüakse apteekides (ravimid), neid leidub looduses (seened, taimed), sisaldub kemikaalides, annab kääritada. Kui ei viitsi vaeva näha, saab neid nurgatagustest soetada raha või vahetuskauba eest. Meelemürkide tarvitamise kohta kehtib ühendatud anumate reegel: alkoholi kättesaadavuse piiramisel pöördutakse kättesaadavamate (ja tervisele ohtlikumate) poole.

 Selleks et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Alkoholi liigtarbimine on võsu, mitte juurestik. Murtud võsu asemel tekivad aga uued võsud. Isegi koolijütsid teavad, et igale jõule rakendub vastujõud.

EUGEN VEGES

Jaga |