Peaminister, usk ja isamaa – hurraa, hurraa, hurraa!

RALF R. PARVE,      14. november 2007


Täpselt nädal tagasi selgus, et eesti rahvas on ääretult sõjakas. Sellisele mõttele viis Rahvusringhäälingu Eesti Televisioon oma „Foorumi" saates. Vaatajatele esitati küsimus: „Kas Iraagi missioon peaks lõppema sel aastal?" Saate algul näitasid arvud, et eesti poiste äratoomist soovis 56% televaatajatest, jätmist verisesse ja tulemusteta sõtta aga 44%. Äkki hakkasid numbrid ekraanil välkkiirelt muutuma. Tundus, et sõjakate leer oli tööle pannud mingi hääletusmasina. Viieteist minutiga saadi arvud vastupidiseks. Saate lõppedes soovis Eesti sõdurite Iraaki jäämist kogunisti 62,5% televaatajatest ja eesti poisse ootas jõuludeks koju vaid 37,5%. Ühtekokku helistas stuudiosse 4163 inimest.

Huvitaval kombel olid „Postimehe" poolt 29. augustil korraldatud küsitlusel hoopiski vastupidised tulemused: 61,8% leidis, et Eesti sõdurid ei peaks Iraaki jääma,ja 38,2% arvas, et Eesti sõdur peaks moslemite maale jääma kehtestama ameerikalikku demokraatiat. Selles küsitluses osales 2272 lugejat.

Kas tõesti on valitsuskoalitsioon suutnud kahe ja poole kuuga teha inimestele nii korralikku ajupesu?

Rahva hääl on jumala hääl

„Foorumi" saates istusid stuudiolaua ääres kaks meest – saatejuht Andres Kuusk ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Trivimi Velliste – ning kaks amatsooni – Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Kadri Liik ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Kristiina Ojuland. Rahuinglina oli Keskerakond saatnud stuudiosse Kadri Musta, kelle hoiatusi aga teised millekski ei pidanud. Ei mõjunud seegi tõik, et poolakad, inglased, lätlased, itaallased ja leedukad lahkuvad Iraagist.

Televaatajatele tehti selgeks, et Eesti sõdurite kohalolek on äärmiselt vajalik ja et nad on väga head sõjamehed, kes omandavad sõdimiskogemusi. Õige jutt! Nüüd tuleks Eesti sõdurid saata Bagdadi linnatänavatelt kõrbesse sõdima. Kui Eestis madinaks läheb, on meil sõdimiskogemused olemas. Sellest on aru saanud ka näiteks meie patriootlikud erametsaomanikud. Teostades Eesti metsades tavapäraseks muutuvat lageraiet, püüavad metsaomanikud meie maastikku muuta samasuguseks kui on Iraagis – lagedaks kõrbeks koos juurdekuuluva avara silmapiiriga. Siis kuluvad kõrbesõdurite Iraagi-kogemused kunagiste Alutaguse metsade territooriumil suisa marjaks ära.

Seega – juba aegsasti mõistame üldrahvalikult hukka I maailmasõja ajal vahva sõduri Shveiki poolt välikäimlas nähtud- loetud salmikese "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme", mida kahjuks mõned üksikud vastutustundetud patsifistid püüavad inimestele pähe istutada.

Üldmobilisatsiooni ootel

Iraagi rindekaardil lipukesi tõstes näeme, et selle maa demokratiseerimine kuigi hästi ei edene. Plahvatused ja tulistamised on pea sama tavalised kui mullade palvelekutsed igal täistunnil. Kusagilt ei saa lugeda, et Iraagi muhamedlased tahaksid nagu normaalne ameeriklane tähistada jõululaupäeva, Kristuse ülestõusmist, tänupüha, halloweeni, isadepäeva ega mitte isegi Martin Luther Kingi sünniaastapäeva. Täielik korralagedus! Siiani pole moslemite maailmavaate edendamiseks aidanud ei ussi- ega püssirohi.

Seda suudaksime kehtestada veenmisega relvade toel. Seepärast olekski Eesti kohustus ameeriklasi palju tõsisemalt aidata. Selleks peaksime läbi viima üldmobilisatsiooni. Oma 100 000 meest peaksime küll suutma Iraagis välja panna. Selle eest võime loota, et kui meil siinmail raskeks läheb, teatab raadiojaam „Ameerika Hääl" igal täistunnil, et kohe-kohe saabub Valge Laev. Nagu pärast Punaarmee taassisenemist Eestisse tehti aastani 1949.

Vapraid sõdalasi jätkuks

„Foorumi" saates kõlas mõte, et Eestil tuleks Iraaki saata oma diplomaatiline esindaja, kes edastaks Välisministeeriumile mitte ameeriklaste töödeldud infot, vaid meie inimese realistlikke nägemusi. Vestlusringis istujad kahjuks ei meenutanud värsket ajakirjandusuudist, et Ameerika diplomaadid püüavad tapahirmus igal moel pääseda Iraaki saatmisest ja õige peagi tuleb Riigidepartemangul saata neid sinna vägisi.

Kes meilt võiks Iraaki minna? Miks ei võiks see olla Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Kadri Liik? Oli ta ju saates nii enesekindel, hästiinformeeritud ja lobeda jutuga. Teisena võiks Iraaki näiteks sanitari või medõena sõita Kristiina Ojuland. Selline kogemus suudaks vaprat naisdiplomaati veelgi enam karastada. Näiteks võiks ta Iraagis pärast suitsiidipommi lõhkemist kokku korjata tükkideks lennanute soolikaid, neerusid, käe- ja jalalabasid. Kindlasti kinnistub siis temas veelgi enam tõdemus, et Eesti ajab Iraagis õiget asja. Kahju muidugi, et varsti on Iraagi demokratiseerimine nõudnud inimohvreid enam kui Saddami kogu elajaliku diktatuuri vältel. Ojuland võiks endaga kaasa võtta ka kraanajuht Kägu, kes lööks kaasa Iraagi ülesehitustöödes.

Trivimi Velliste aga tunneks kindlasti suurt heameelt patrullimisest mõnes kurdidega asustatud linnas Türgi piiri lähistel.

Kui nad kõik Iraagist loodetavasti elusalt koju jõuavad, siis kõlaks nende sõnum, et Eesti sõdurid peavad Iraaki jääma kuni maailma lõpuni, vägagi veenvalt.

Ja rahvaga üheskoos võiksime rõemsalt hüüda: „Peaminister, usk ja isamaa – hurraa, hurraa, hurraa!"


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (36)