Ühinev Euroopa tähistab sümboolset sünnipäeva

RAMON LOIK,      03. mai 2006


1950. aasta 9. mail pidas Prantsuse välisminister Robert Schuman suurt tähelepanu pälvinud kõne, milles kutsus sõjahaavadest vähehaaval kosuma hakkavat Euroopat üles ühinemisele. Selles kõnes esitatud deklaratsiooni tulemusena allkirjastati 1951. aasta 18. aprillil Pariisis Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping, mille kuus osapoolt – Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariik, Belgia, Holland, Luksemburg ja Itaalia – asusid üheskoos turge ühendama ja tootmist laiendama.

Söe- ja teraseühendusele järgnesid peagi Euroopa Majandusühenduse ellu kutsunud Rooma leping (1957) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamine, kuni 7. veebruaril 1992 jõuti Maastrichtis justkui eelneva loogilise jätkuna Euroopa Liidu lepingu allkirjastamiseni. Täna tähistame igal aastal aga just 9. maid Euroopa Liidu sümboolse sünnipäevana. Idee ühinenud Euroopast on tegelikult palju vanem, kui selle loomise suunas tänapäevases mõttes astutud esimesed reaalsed sammud.

Haagi rahukaart
Ühel 1948. aasta maikuu päeval tuli Haagi Binnenhofi lossi Ridderzaalis (Rüütlisaal), kus Hollandi kroonitud pead oma troonikõnesid on pidanud, kokku Euroopa kongress – ainulaadne sündmus kogu kontinendi ajaloos. Lääne-Euroopa riikide 750 esindaja seas olid Konrad Adenauer, Jean Monnet, Paul-Henri Spaak, Robert Schuman, Georges Pompidou, Alcide de Gasperi, François Mitterrand ja paljud teised endised ning tulevased riigi- ja valitsusjuhid.
Muidugi ei puudunud kongressilt ka sir Winston Churchill, kes juba paar aastat varem oli Zürichis peetud kõnes käinud välja intrigeeriva idee "teatud Euroopa Ühendriikide" loomiseks. Maailmasõja ahervaremeis Vana Maailma juhte liitis Haagis küsimus: kuidas lõpetada ja ära hoida võimalikud järgmised (kodu)sõjad Euroopas. Selle suure eesmärgi nimel oldi valmis kõrvale heitma maailmavaadete ja parteide vahel hõõruvad -ismid.

Eurooplust otsimas
Euroopa tolliühenduse, sõjalise ja rahaliidu loomise ettepanekud sisaldusid tegelikult juba 1923. aastal Pan-Euroopa liikumise alusdokumendis. Euroopa-liikumisega olid kahe maailmasõja vahelisel perioodil ühinenud Albert Einstein ja Thomas Mann, Sigmund Freud ja Richard Strauss, Salvador de Madariaga, Selma Lagerlöf ja paljud teised meie maailmajao vaimuelu suurkujud. Nende eeskujul ja innustusel veel tuhanded. Paljud neist olid aga peagi sunnitud oma armastatud kontinendilt põgenema – Goethe mõtete kõrgustest varises Euroopa vihkamise sohu...
Pan-Euroopa liikumise asutaja krahv Richard Coudenhove-Kalergi alustas 1939. aastal oma raamatut "Euroopa peab ühinema" sõnadega: "On olemas suur ja võimas maa, mis ei ole teadlik oma olemasolust. See paikneb Atlandi ookeani ja Venemaa vahel. Selle nimi on Euroopa. Teiste mandrite asukad tunnevad seda siiski nime järgi. Nad räägivad reisidest Euroopasse ja eurooplastest, kellega nad on kohtunud. Ainsad inimesed maa peal, kes midagi Euroopast ei tea ja ei mõista, et nad on eurooplased, on Euroopa enese asukad."
Raamatu ilmumise ajaks pakkus elu veelkordse julma tõestuse Coudenhove-Kalergi poolt kirjeldatud "teadmatusele" – puhkes Teine maailmasõda. Alles pärast seda hakati tõsiselt mõtlema nendes raamaturidades sisalduvale sügavale mõttele. Mõttele, mida olid varem väljendanud juba Rotterdami Erasmus, filosoofid Immanuel Kant ja Leibniz, kirjanikud Goethe ja Hugo, rahvusvahelise õiguse esiisa Hugo Grotius ja paljud teised selle mandri suurvaimud: Euroopa rahu ja turvalisuse eelduseks on rahvuslike vaenutõkete ületamine.

Igas suunas üheaegselt
Brüsselis Euroopa Komisjoni peahoone kõrval on Schumani metroopeatus ja ringristmik, millest hargnevad tänavad linna kõikidesse suundadesse. Paar korda olen eurovolinikke sõitlevaid Euroopa Parlamendi saadikuid kuulnud nöökamisi küsiva: kui seisaksite praegu Schumani ristis, siis kuhupoole te õigupoolest liikuma hakkaksite. Õige vastus oleks: igas suunas ja üheaegselt.

Ilmselt peitub selles irooniateras üks euroopluse sügavatest omapäradest – saame liikuda õiges suunas vaid siis, kui austame kõikide võimalust enda marsruut valida. Tegelikult ei vaieldagi ju niivõrd selle üle, et kuhu liikuda, vaid kuidas ja kui kiiresti liikuda. Euroopa on saanud aru, et kui lakkavad sageli lõputuna näivad vaidlused, siis hakkavad kõnelema relvad. 1990-ndatel lõhkes justkui selle karmiks tõestuseks Euroopa südames taas "Balkani püssirohutünn".

Unustamata minevikku
Keiser Napoleon on kirjutanud, et Euroopa on maailmakaardil vaid maakond ja et iga eurooplaste vahel peetud sõda on tegelikult kodusõda. Kuid asudes Euroopat ühendama relvade jõul tegi "Suur Prantslane" ise ometi seda, mille hiljem justkui patukahetsusena keelas.
Euroopat pole võimalik ühendada sõjajõuga või käskude ja keeldudega "ülevalt alla". Burgundia hertsogid valitsesid Põhjamerest Vahemereni ulatuvat paljurahvuselist ühendust, ilma et oleksid isegi võimu ühte pealinna koondanud – on meenutanud 1920. aastatel Pan-Euroopa liikumisega ühinenud Otto von Habsburg. Euroopa saab koonduda vaid läbi ühise euroopluse äratundmise. Mitmekesisus ei ole seejuures mitte nõrkuseks, vaid tugevuse allikaks – kui seda õigesti kohelda.

Parim teejuht tulevikku on teadmine, et me ei ole minevikust jätkuvalt mitte midagi unustanud.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)