Hiina ja Venemaa, kaks suurt, II osa

Kui vaadata, kuidas kujutatakse Hiinat teiste riikide meedias, siis on see kujund ilmselt kõhedust ja võõristust tekitav. Miks see nii on? Ilmselt on siin paljuski tegu alaväärsus- ja kadedustunde varjatud edastamisega.

Esiteks, Hiina tallab väga karmilt kõigil majandusteooria alustel. Ennast maailma nabaks pidaval arenenud riigis elaval majandusteadlasel ei ole võimalik seletada, kuidas saab totalitaarne riik ellu viia nii kiireid muutusi ning saavutada nii suurt edu tööstuses ja kaubanduses. Nõnda on näiteks viimase ajani vabamajanduse lipulaevaks peetud USA riigisektori võlg 59,7 triljonit dollarit, kusjuures USA põhiliseks võlausaldajaks Jaapani kõrval on Hiina. Pealegi on USA-l suur kaubandusdefitsiit Hiina ees, mis jällegi on omamoodi anomaalia. Seletada seda muidugi saaks, kuid see vajaks omakorda uusi, spetsiaalselt Hiina jaoks loodud teooriaid ja lahtiütlemist omaks võetud šabloonidest.

Ise arvan, et Hiina puhul ei saa rääkida puhtal kujul esinevast kommunismist ja sotsialismist ammugi mitte. Ometi jätab kogu Hiina tegevus maigu kommunismi elusuutlikkusest ja isegi edust. Jällegi seletamatu anomaalia, millega ennast vaba Lääne ühiskonna liikmena identifitseeriv inimene ei taha kuidagi leppida. 

Teiseks, individualistist Lääne inimesele ei anna rahu hiinlaste hämmastav kollektiivsus, mille üle näiteks Nõukogude Liidu puhul sai kõvasti naerdud. Hiina puhul see kindlasti ei aja naerma, vaid paneb pigem mõtlema. Nii on Hiina üks vähestest riikidest, kus välisriigi luureasutuste tegevus on praktiliselt olematu. Kindlasti on siin tegu ka riigipoolse totaalse kontrolliga, kuid suur osa on ka hiinlaste patriotismil ja šovinismil. Nii kalduvad välismaal elavad hiinlased pigem spioneerima oma kodumaa heaks kui vastupidi. Välismaal kapitali kogunud eakas hiinlane saabub tagasi Hiinasse ja paigutab oma varanduse kodumaasse.

Kolmandaks tekitab analüütikutele tuska Hiina totaalne ettearvamatus. Enamik analüütikuid eksib oma ennustustes Hiina suhtes. Tõsiseltvõetavaid prognoose pole siiani keegi suutnud koostada. Hiinlased tegutsevad mingi oma sisemise loogika ajendil, mis on „valgele mehele“ täielik müstika, ja pealegi hirmutav müstika, sest seda saadab siiani suur edu.

Neljandaks, eriti venelaste seas esineb suur kadedus, mis on enamikel juhtudel hästi varjatud. Venelaste rahvusliku uhkuse pihta käib tõsiasi, et vaatamata ühisele kommunistlikule minevikule on Hiina areng olnud stabiilne. Pole olnud riigi lagunemist, kaost, rahvuslike huvide reetmist, abi kerjamist. Üsna ilmne on see, et president Putini võimuletulekuga on tugeva keskvõimu idee praktiseerimine ja majanduse kontrollimine üle võetud just nimelt Hiinalt. Ning, mine sa tea, äkki toob see poliitika Venemaale Hiinaga võrreldavat edu?

Viiendaks, hiinlased ei allu peaaegu üldse assimileerimisele. Isegi välismaal emigratsioonis olles säilitavad nad oma rahvusliku omapära. (Meenutagem nüüd kas või meie noormehi ja neide, kes pärast pooleaastast hotelliteenindajana Iirimaal viibimist tagasi tulles üritavad püüdlikult rääkida inglise aktsendiga.) Näiteks on kõik katsed Hiinas kristlust levitada lõppenud täieliku fiaskoga. Ma ei räägi misjonitööst Hiina Rahvavabariigis, vaid misjonäride tegevusest sajandite jooksul. Veidi avatum on kristliku religiooni suhtes vaid majandusraskustes viibiv ühiskonnakiht, kes võtab ristiusu vastu majandusabi pärast. Hiinas nimetatakse neid „riisikristlasteks”. Üldjuhul unustatakse pärast majandusliku seisu paranemist kõik misjonäride sisendatu.

Jällegi „valge mehe“ suhtes väga nahaalne käitumine – kuidas saab nii hoolimatult suhtuda tema meelest maailma parimasse läänelike väärtuste süsteemi?

Sõjavägi

Mis puudutab Hiina sõjaväge, siis on see päästnud Venemaa sõjatööstuse. Venemaal seda fakti eriti meenutada ei soovita, kuigi otseselt ka ei eitata. Pärast 1989. aasta Tian An Mengi väljakul toimunud traagilisi sündmusi kehtestasid Euroopa Liidu riigid Hiina suhtes relvamüügikeelu. Hiina kiiresti moderniseeruv armee aga vajas hädasti moodsat tehnikat, ning selle tõttu kujunes põhiliseks relvastuse tarnijaks Venemaa. Venemaa ise elas antud perioodil üle tõsise majanduslanguse ning vaid Hiina tellimused päästsid tegelikult väga arenenud sõjatööstuse täielikust hävingust. Hiinale müüdi ka sellist relvastust ning tootmise know how’d, mida ise rahapuudusel toota ei suudetud ja ei suudeta ka tänapäeval. Sõjalistest kulutustest ja ostudest ei ole mõtet vähemalt Hiina ja Venemaa puhul arvulistes ekvivalentides rääkida. Mõlemad riigid teostavad totalitaarset infokontrolli, ja kui suured on nende sõjalised kulutused ning milliseid uusi tehnoloogiaid nad relvastuse juures kasutavad, ei tea peale asjaosaliste endi täpselt mitte keegi. Avaldatud arvud ja faktid on vaid erineva usaldusväärsusega oletused.

Hiina kaitseministeeriumi plaani kohaselt, et tagada riigi julgeolek, pidi Hiina armee olema moderniseeritud aastaks 2000. Ilmselgelt on riik selle osaga eeskujulikult hakkama saanud. Aastaks 2010 peaks olema ellu viidud sõjajõudude moderniseerimise teine etapp, mis sõjaväe juhtkonna kinnitusel „tagab riigi mõjusfääride laienemise ja eluliselt vajaliku territooriumi hõlmamise”. Diplomaatilises sõnastuses tähendab see vajadusel agressiooni. Kolmas etapp peaks läbi saama aastal 2050, ning selle tulemusena peab Hiina armee olema võimeline pidama edukat sõjategevust ükskõik millises maailma punktis.

Kõik muudatused Hiina Rahvavabastusarmees on suunatud selle isikkoosseisu vähendamisele ning tehnilise baasi moderniseerimisele. Nii on armee isikkoosseisu vähendatud 2 250 000 inimeseni, ehkki mobilisatsioon peaks andma ligikaudu 300 miljonit võitlejat. Soetatud on uusi sõjalennukeid ning rannakaitseks mõeldud laevu. Siinkohal on suur rõhk asetatud kaitsele raketirünnakute vastu ning võitlusele vaenulike lennukikandjatega.

Konflikti võimalikkusest Hiina ja Venemaa vahel

Kui vaadelda neid uuendusi võimaliku konflikti valguses Venemaaga, siis ilmselt peab siinkohal tegema järelduse, et lähiajal ei planeeri Hiina selles suunas mingit sõjalist tegevust. Esiteks, nagu juba öeldud, on Venemaa Hiinale ainus tõsiseltvõetav relvatarnija. Kuni kehtivad relvamüüki puudutavad sanktsioonid Hiina suhtes, pole kahe naabri vaheline sõjaline konflikt mõeldav.

Palju on räägitud Hiina soovist saada endale Venemaa maavarad. Hiinal on loodusressursside järele tõesti terav vajadus. Kuid selleks pole sugugi vajalik agressioon naaberriigi vastu. Venemaa tarnib niigi Hiinale kõik vajaliku, paljud maavarade leiukohad on kas otseselt või varjatult Hiina kapitali kontrolli all (nagu ka mujal üle maailma) ning igasugune konflikt tooks kaasa tarnete pikaajalise katkemise. Vihjatud on ka Hiina vajadusele soetada uusi alasid, kuhu paigutada nn üleliigsed inimesed.

Teadupärast valitseb Hiinas ülerahvastatus. Sellega võitlemise tulemusena sisse viidud ühe lapse poliitika (lubatud laste arv kõigub piirkonniti) toob kaasa veel ühe probleemi, mis küll veel tunda ei anna. Nimelt järgib enamik hiina peresid aastatuhandete pikkusi traditsioone ning sooviks perekonda tunduvalt enam poega kui tütart. Loote soo kindlaksmääramine ei ole tänapäeval probleemiks. Selle tulemusel saavutatakse raseduse katkestamisega tulemus, kus peres on ainult üks laps, loomulikult on see poeg. Seda nähtust nimetatakse Hiinas „pruutide defitsiidiks”. Lähiajal hakkavad riigis tunduvalt domineerima meessoost elanikud. Ehk siis noormeestel pole enam võimalik leida endale elukaaslast. Mis tagajärjed see ühiskonnas kaasa tuua võib, ei ole vähemalt hetkel täpselt ennustatavad, kuna sellist asja pole lihtsalt kunagi kuskil veel ette tulnud. Pealegi ei kujutaks Venemaa alade hõivamine endast mingit lahendust.

Esiteks on osa Hiina territooriume raskete kliimaolude tõttu vähe asustatud. Selle probleemiga tegeleb osaliselt ka armee, kuna suur osa sõjaväe elavjõust on meilegi nõukogude perioodist tuttavas ehitusväeosade süsteemis. Need väeosad tegelevad hetkel kõrbealadega, luues liiva peatavaid haljastus- ja niisutussüsteeme. Ilmselt poleks Hiinal otstarbekas alustada võitlust territooriumi hõivamiseks, kui riigis on veel palju kasutamata ressursse. Arvestades ka veel seda, et territooriumi saaks kätte oma tunduvalt nõrgematelt naabritelt.

Vastupidi, Hiina ja Venemaa on 2005. aastal läbi viinud ühised sõjalised õppused. Mis puudutab Hiina sõjalise ohu suurenemist Venemaa jaoks, siis antud juhul on probleem sama, mis esines ka immigrantide juures. Ohtu puhuvad suureks ennekõike USA ja Jaapan, kes tunnevad oma poliitiliste ja kaubanduslike huvide ahistamist. Pealegi poleks konflikt Hiina ja Venemaa vahel kasulik mõlemale poolele, kuna kummalgi ei eksisteeri piirkonnas peale teineteise olulisi liitlasi.

Sihtmärk – Taiwan

Samas pole kahtlust, et tugevnev Hiina soovib lähiajal hakata ajama imperialistlikku poliitikat. Kuhu võiks olla suunatud tema agressioon?

Kui vaadata Rahvavabastusarmee arengut, siis enamik uuendusi on läbi viidud mere- ja õhujõududes. Valvsaks teeb fakt, et Hiina tellis juba 2002. aasta kevadel (kohe pärast olümpia korraldamise õiguse saamist) Venemaalt kaheksa ülimoodsat, projekt 636 nime all tuntud allveelaeva, tingimusega, et need tarnitaks hiljemalt 2007. aasta lõpuks. Kui nüüd vaadelda, mis suunas on tehtud enamik armeeuuendusi, on need ilmselt suunatud Taiwani mereblokaadi korraldamisele, tema õhujõudude mahasurumisele ja saarele dessandi tegemisele. See pole mingi saladus, et Hiina on ammu näidanud üles tõsist soovi Taiwani saar emamaaga jäädavalt siduda.

Selleks on tehtud ka suur eeltöö. Enamik Taiwani ärimehi on investeeringute kaudu seotud Pekingiga. Taiwanil on ka poliitikute hulgas palju mandri Hiina toetajaid. Taiwani liitmine annaks esiteks Hiinale väga arenenud ja teadusmahuka arvutiriistvaratööstuse ning demonstreeriks kogu piirkonnale, et USA abile pole kellelgi mõtet loota. Aeg on igatahes valitud sobiv.

Esiteks, pärast olümpiamänge on rahvusvaheline üldsus igal juhul Hiina suhtes positiivselt meelestatud ning agressioon ei kutsuks esile nii palju negatiivset vastukaja kui muidu. Ilmselt olid selle plaani vastutegevusena korraldatud ka Tiibeti rahutused. Ei vaidle vastu, et tiibetlaste seas on palju veendunud vabadusvõitlejaid, kuid kevadised rahutused olid ilmselt kellegi eemalasetseva ja sellistes küsimustes pädeva organiseeritud.

Teiseks on suur tõenäosus, et USA presidendivalimistel saadab edu demokraate. See omakorda vähendaks tõenäosust, et USA suudaks Hiinat märkimisväärselt segada. Arvestada tuleks ka pikale veninud ning mitte eriti edukat Iraagi kampaaniat ning fakti, et USA pole enam võimeline sellise mahuga sõjalist konflikti, paralleelselt juba eksisteerivatega, rahastama. Tõenäoliselt on võimalik see konflikt läbirääkimiste tulemusel lahendada, kuna Hiinal on väga suur mõju USA majandusele kas või juba põhjusel, et Hiinal on maailma suurimad dollarivarud. Oht USA rahvuslik valuuta kiiresti devalveerida mõjuks tunduvalt efektiivsemalt, kui mis tahes sõjalise jõu demonstratsioon. Seega arvan, et käesoleva aasta sügisel on oodata Hiina aktiivset tegevust Taiwani liitmisel mandri Hiinaga.

Sihtmärk – Põhja-Korea

Kindlasti ei piirduks Hiina mõjusfääri laienemine ainult Taiwaniga. Teatud ohumärke annab Hiina terav retoorika Põhja-Korea suhtes. Muuhulgas on Hiina asunud rajama kindlustatud rajooni Põhja-Korea piiril. Viimastel aastatel ei ole Hiina diplomaatias enam tunda varasemaid sõbralikke jooni oma naabri suhtes. Eks sellel ole ka omad põhjused.

Esiteks oleks Põhja-Korea ideaalne märklaud uuenenud armee hammaste teravuse proovimiseks. Põhja-Koreal ei ole maailmas arvestatavaid liitlasi ning isegi läbirääkimiste pidamine selle riigiga ei ole siiani kellelgi õnnestunud. Ilmselt ei oleks Hiinal raske saada nii USA-lt kui ka maailma üldsuselt heakskiitu selle riigi hõivamiseks, millega kaasneks kindlasti ka mõningad järeleandmised Hiina poolt. Vormiliselt võiks see toimuda isegi NATO egiidi all. Sellele järgneks USA baaside väljaviimine Lõuna-Koreast ja ilmselge Ühendriikide mõju kahanemine regioonis.

Kahtlemata tooks see kaasa suhete jahenemise Venemaa ja Hiina vahel, kuid kindlasti ei oleks sellel kahe riigi suhetele pöördumatult negatiivseid tagajärgi. Selge on see, et Põhja-Korea kujutab endast militariseeritud ühiskonda ning Hiina sissetung ei kulgeks lihtsalt. Aga teisest küljest me puutume siin järjekordselt kokku Hiinale iseloomuliku omapäraga.

Analüütikute arvestuste kohaselt on Hiinas 200–300 miljonit “liigset inimest”. Arvatavasti esmakordselt ajaloos esineb fakt, kui 2–3 miljoni sõjaväelase kaotamine ei olegi nagu kaotus, vaid pigem võit. Kõlab muidugi küüniliselt, kuid nii see on. Seega tegelen ka ise tänamatu analüütikutööga ning pakun välja üheks järgmiseks Hiina mõjusfääri laiendamise sammuks Põhja-Korea hõivamist.

Kindlasti ei jääks see samm Hiina poolt viimaseks, kuna riik on ilmselt võtnud suuna impeeriumi loomisele. Kuid edasist on hetkel väga raske ennustada. Need näited olid toodud, illustreerimaks Hiina agressiooni suunda ning näitamaks Venemaa ja Hiina konflikti mõttetust. Pole kahtlust, et kunagi asuvad ka need riigid omavahel vastuseisu, kuid selleks läheb kindlasti veel hulk aega.

PRIIT KARUMAA

Jaga |