Õige, Indrek Schwede - Eesti aega peab mõõtma igavikuga!

 Seepärast tervitaski maailma avalikkus Barack Obama valimist USA presidendiks loosungiga “Muutus”. Vabariiklase John McCaini edu valimistel oleks ilmselt tähendanud USA pankrotistunud kursi jätkamist, libisemist III maailmasõtta ja inimkonna hävingut termotuumasõjas.

USA eliit suutis presidendivalimistel ühineda ühtseks löögirusikaks, mis meenutab Venemaa riigijuhtide Dmitri Medvedevi – Vladimir Putini nn võimuvertikaali. Lisaks võimule Valges Majas on demokraatidel nüüd sarnaselt „Ühtse Venemaaga“ selge ülekaal USA Kongressi mõlemas kojas. Seega on USA eliit suutnud luua hädavajaliku eelduse kriisiperioodi ohtudega toimetulekuks.

Kahjuks ei saa sama nentida Eesti eliidi kohta. Lisaks killustatusele ei tegutse siinses võimukoalitsioonis  kõige helgemad pead. Kriisile adekvaatseid lahendusi pakkuvaid poliitikuid leidub vaid opositsioonis ja sotside seas.

Pisiriigi nutune tulevik

Mis ohuga seisab Eesti eelolevas kriisis silmitsi? Selge vastuse andis niisugusele küsimusele Helsingi Ülikooli dotsent, riigiteaduste doktor Johan Bäckman, kelle arvates kaob Eesti riik kaardilt 10 aasta pärast.

Bäckmani geopoliitiline loogika on tapvalt selge: Eesti valitsus peab üha hoogustuvat “vaikset sõda” Venemaa vastu, milles pisiriigil on vaid nutune perspektiiv.

„Pronkssõduri aktsioon“ tähendas pärast Eesti peaministri Andrus Ansipi võimu ajutist kindlustumist tegelikult suhete katkestamist venekeelse kogukonnaga. Siit järeldab Bäckman:  “On väga vähe võimalusi päästmaks riiki ja Eesti rahvast verevalamisest ja katastroofist…” (Eesti Päevaleht 11.08.2008). Sõnumitooja Bäckmani tormihoiatusele vastas meie valitsuskoalitsioon ettepanekuga, et soomlased vallandagu Bäckman töölt!

Vastuse masendava taseme tingib valitsusliidu poliitikute mõttehorisondi kitsus. Ajud, mis ei suuda koostada reaalset riigieelarvet pikemaks ajaks kui üks kvartal, ei küüni haarama probleeme kümne aasta perspektiivis, rääkimata suutmisest tõusta Bäckmani esindatud geopoliitilisele mõttetasandile.

Sama lootusetud on olnud ärimees Tiit Vähi katsed valitsusliikmetele midagi loogiliselt tõestada.  Niisuguse inimese mõttehorisont, kes kutsub teisi ennast juhiks valima lubadusega Eesti Vabariik Euroopa viie rikkaima riigi hulka viia,  aga tegelikult viib oma maa aastaga majanduslangusse, piirdub selgelt vaid isikliku võimu ja kasusaamisega. Seega on Eesti koalitsioonipoliitikuil Bäckmani prognoosi ümberlükkamine põhimõtteliselt võimatu.

Lõimumine ei saa olla „kähkukas“

Tekkinud vaimsest ummikust pääsemiseks avas ukse tänavu  21. novembril Eesti Päevalehes ilmunud ajakirjanik Indrek Schwede artikkel „Eesti aega peab mõõtma igavikuga“ (tunnustuse märgiks laenasin selle pealkirja).

Schwede lähtub kahest õigest eeldusest. Esiteks: eestlaste ja eestivenelaste vahelistes suhetes on lahendus meie, eestlaste, kätes. Teiseks: probleemi edukas lahendus nõuab eestlaste mõtlemishorisondi tunduvat avardamist (aasta asemel aastatuhat ja koguni igavik).

Ent avanud ukse, ei jätku Schwedel kahjuks enam jõudu  ise sellest sisse astuda. “On päevaselge, et kui (rahvus)riigid järgnevate sajandite jooksul säilivad ja Eesti jääb veel sadadeks aastateks vabaks, siis meie venelased pikkamööda assimileeruvad. Neist saavad eestlased,” arvas Schwede.

Tegemist on siiski loogikaveaga. Ka 1000 aastat Eesti riiki ei taga muulaste integratsiooni ja eestluse säilimist. Viitan siin demograafide ja Rein Taagepera arvutustele. Eesti üks helgema peaga ametnik Mihkel Oviir näeb ainsat väljapääsu tänasest ummikust 300 000 võõrtöötaja sissetoomises.

Pealegi on Schwede jutt aastasadadest ja -tuhandetest ning igavikust tühi demagoogia sõnakese “kui” tõttu.

Kahjuks ei suuda Schwede adekvaatselt analüüsida lähiajalugu ja seepärast esitab ta meie poliitilisele eliidile absurdse süüdistuse, nagu too arvaks, et lõimumise saab ära teha justkui “kähkuka”. Tegelikult pole Eesti turufundamentalistlik neoliberalistlik  poliitiline eliit mõistnud  terminite „integratsioon“ ja „lõimumine“ all „eestistamist“, nagu Schwede naiivselt peab endastmõistetavaks.

Eesti riiki ei pruugi 2012. aastaks olla

22. novembri Eesti Päevalehes deklareerib president Toomas H.Ilves: “Meil tuleb loobuda unistusest, justkui peaks integratsiooni sihiks olema kõigi siin elavate inimeste mõtteviisi ja tunnete ühtlustamine, kõigist eestlaste tegemine.”

Laarlaste integreerimispoliitika eesmärgiks on kogu aeg olnud indiviidi vabastamine pere ja rahvuse köidikutest. Niisugune “vabadus” ongi see “väärtus”, millele Eesti ühiskond on president Ilvese meelest rajatud. Integratsioon on globalistidele täiuslik, kui kogu riigis (maailmas) on rahvusköidikutest vaba ja kergesti manipuleeritav inimmass. Eestlaste osas on see päris hästi õnnestunud, sest rahvusliku maailmavaatega inimeste osakaal väheneb meil geomeetrilises progressioonis, mis tagab rahvuslusvastaste laarlaste võimuloleku.

Tõrge tekkis aga venelaste osas. Seda demonstreeris Pronksiöö. Kuigi ka venekeelses elanikkonnas leidub rahvuslikust identiteedist vaba plebeide mass, on siiski olemas ka rahvuslikult mõtlev tuumik. Viimase püsimise ja laienemise tagab rahvuslikest huvidest lähtuv ja üha tugevnev Venemaa. Senise Eesti võimueliidi poolt aetava poliitika jätkumise korral osutuvad umbes 2024. aastal venelased ainsaks lagundamata rahvuseks ja seega ainsaks struktureerivaks jõuks Liivimaa (Eesti ja Läti) ruumis.

Ülaltoodud prognoos ei tähenda Bäckmani jäetud 10-aastase armuaja edasilükkamist. Pigem vastupidi, prognoosin senise valitsuskoalitsiooni jätkamise korral Eesti riigi lagunemist juba 2012. aastal. Schwede artiklis toodud lõppjäreldus, et me ei pea lõimumiseks midagi ära tegema, ühtib eestluse lammutajate poliitikaga.

ROMAN UBAKIVI, vaatleja

Jaga |