13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Usuasjust mõeldesOLEG BUROV, 03. juuni 2009Olen sügavalt usklik inimene, kes veendunult tunnistab Ainuloojat. Kui murdsin sõrme, tänasin Teda, et käsi jäi terveks, kui põles maja, tänasin, et ise ja pere jäid terveks. Sellest johtuvalt ei saa aru, milleks on meile vaja erinevaid kirikuid kogu oma vaimulikkonnaga. Iga konfessioon tunnistab ainult oma jumalust ja halvustab teisi.
Lepin kristlaste ja moslemite olemasoluga. Aga miks neil on niisugune hulk erinevaid usutunnistusi? Ühtedel katoliiklased, kalvinistid, luterlased, jehoovatunnistajad jne, teistel - sunniidid, šiiidid, ismailiidid, imamiidid jne. Vägisi tekib soov võrrelda konfessioone poliitiliste erakondadega. Tahtmatult kõrvutasin kaht meil enim tuntud haldusstruktuurilist ülesehitust: Moskvas oli NLKP KK peasekretär, Vatikanis - Rooma paavst; liiduvabariikide KP-del oli KK esisekretär - katoliku kirikul kardinalid; krai- ja oblastikomiteel esisekretär - kirikul peapiiskop; linna- ja rajoonikomiteel esisekretär - kirikul piiskop; parteialgorganisatsioonile vastab kiriklik kogudus. Rääkides aga „maailma vanimast ametist", eksitakse kõvasti. Rumalad veel itsitavadki. Vanim amet oli ja on kultuseteener, olgu ta siis preester, pastor, sugukonnanõid või šamaan. OLEG BUROV Viimati muudetud: 03.06.2009
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
