Enne taeva langemist

ILMAR PALLI,      03. detsember 2003


Millest räägib see, et iibeprobleem oma täies tõsiduses hakkab alles nüüd meie otsustajateni jõudma? Valus öelda, kuid eks ikka otsustajate pikkadest juhtmetest. Nende senist suhtumist samasse, kuid miks mitte ka muudesse pakilistesse asjadesse annab iseloomustada sõnadega teatavast laulukesest: tema loodab looja peale, istub halja oksa peale ... Well-well, paistab, et looja on neid seekord alt vedanud. Ning neid valinud rahvastki, kes jälle lootis nende peale ... Seni seletasid nad asja umbes nõndamoodi: rikastel saab raha üha rohkem olema, nende kõhud saavad piripardani nõnda täis, et ajab oksele, ning tasapisi hakkavad nad hädaga üha rohkem raasukesi laua alla poetama ehk sinna, kus istub rahvaks kutsutav ollus ... Kui rahval on raasukesi juba piisavalt, hakkavad nad jälle rõõmsal meelel lapsi sigitama. Ning kõiki muidki asju paika ajama. Ning lõpuks saabubki ilus Eesti riik mõõdukalt suure eesti asjaga, millest on lauldud "kui Kungla rahvast kuldsel a´al" ja need teised sõnad.

Kunagi demograafide esireketi Kalev Katusega rääkides küsisin, et mida arvab praegustest valitsejatest eesti rahva jääk umbes veerand sajandi pärast. "Ta neab nad maa põhja," vastas Katus hetkegi kõhklemata.
Katuse-taolised on ilmselt esimesed, kelle poole Toompea manatargad oleksid hüva nõu saamiseks pöördunud. Ent Katused ehk ala asjatundjad on tänini rahvastikuprobleemide lahendamisel marginaalsed tegelased. Meie valitsejad on ikka pidanud end mingiteks Lenini, Stalini või mõne muu poliitbüroo genseki taoliseks, kes ikka teadsid kõigest kõike. Ehk - andis jumal ameti, küllap annab ka universaalse mõistuse. Meie universaalne mõistus "avastas" ülima sõltuvuse rahast. Tagajärjed hakkavad end tasapisi, ent üha kasvava jõulisusega tunda andma.
Mis rahasse ja selle kõikvõimsusse puutub, oleks võinud ju heita pilgu lääne poole, kuhu muidu lausa kangestunult jõllitatakse. Siis oleks pikapeale taibatud, et just rahajumala kummardamisele pühendunud ühiskonnad on need, kus lastepuudusest peamine kolumats on saanud. Seal pannakse silm selle koha pealt kinni üksnes seetõttu, et enamikus neis riikides on veel "inimmaterjali" küllaga käes. Ehk teisisõnu - aega on selle kiire asjaga. Kinga pigistamisest annavad ometi märku neis ühiskondades pärast sõda korraldatud n-ö lahtiste uste aastad, mil sitavedamiseks ning muudeks "mustadeks" töödeks karjakaupa, enamikus põhielanikkonnast veidi erineva väljanägemisega inimesi kohale on veetud.
Kaduvikku hoopis selgemini silme ees nägevat Eestit ei aita enam ei üks, teine ega kolmaski tablett. Siin tuleks pääsemiseks kiiresti alustada probleemi juurteni ehk võib-olla üleilmse tähtsusega avastusteni tungimisega. Näiteks selleni, et istume vales laevas, mille tee ei vii ühtegi sadamasse.
Kui keltidelt olevat kunagi küsitud, mida nad kõige enam pelgavad, vastanud need: "Seda, et taevas alla langeb." Mida kardame meie?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)