Kas pööre Euroopa poliitikas?

HEIMAR LENK,      08. mai 2002




Kesknädal: Peatselt seisab Tallinna linnapeal ees pealinna esinduse taasavamine Brüsselis. Isamaaliidu linnavalitsus selle omal ajal sulges, nüüd püütakse seda läbimõtlematut tegu heastada, kas on nii?

Edgar Savisaar: Tõepoolest, 13. mail oleme koos volikogu esinaise Maret Maripuuga Brüsselis, kus taasavatakse Tallinna esindus. Seda selleks, et
asuda oma kohale Brüsselisse koondunud Euroopa linnade esinduste kirevas peres, kus meid juba ees ootavad Helsingi, Stockholmi, Riia ja mitmete teiste Läänemeremaade linnade missioonid. Tahame seal kaitsta Tallinna huve, teha meie linnale lobbytööd Euroopa Liidu institutsioonides, võidelda meile välja kasulikke investeeringuid. Mitmed Eesti omavalitsusorganisatsioonid on pöördunud meie poole palvega, et me Brüsselis ka nende projekte püüaksime toetada. Muidugi teeme me seda.

K: Isamaaliidu omaaegne linnapea Jüri Mõis väitis, et Brüsselis käiakse ainult pummeldamas?
ES: Tagantjärgi tundub lausa uskumatu, et mitte kauges minevikus Tallinna linnas nii primitiivsel tasemel poliitikat tehti. Õnneks on need ajad nüüd möödas ja usun, et pöördumatult.

K: Millega peaks Eesti oma Euroopa-poliitikas arvestama?
ES: Eeskätt omaenda rahvuslike huvidega. Mul on hea meel, et peaminister Siim Kallas oma viimase aja esinemistes seda nii selgelt rõhutab.
Ka sellega, et Euroopa enda poliitika on muutumas. Vasakpoolsed kaotavad tsentristidele ja parempoolsetele jõududele ühe positsiooni teise järel. Veel mõni aasta tagasi näis, et Sotsialistlik Internatsionaal on Euroopas kõikvõimas. Lugege aga nüüd kokku need riigid, kus nad on veel võimul. Prantsusmaal oli ka Le Peni edu presidendivalimiste esimeses voorus löögiks vasakpoolsete pihta, kuigi ma ei arva, et me selle üle heameelt peaksime tundma. Inglismaal näib aga Tony Blair jäävat vähemusse omaenda partei sees, mis ka seal tähendab olulisi muutusi. Usun, et kõige selle tagajärjel pannakse Euroopa Liidust föderatiivriigi kujundamise poliitikale pidurid peale. Ei söandata riskida uute Le Penide esilekerkimisega ka mujal kui Prantsusmaal.

K: Kuid Ungaris võitsid valimistel siiski vasakpoolsed?
ES: Jah, kuid napilt. Ja seda senise valitsuskoalitsiooni selgete vigade tõttu valimiskampaanias. Peaminister Viktor Orban keeras oma marurahvuslusega vindi üle. Inimestel tekkis ohutunne, kas pole liiale mindud, ja nad ei söandanud enam tema poolt hääletada.
Kuigi tegelikult polnud tema üleskutses tühistada nn Beneshi dekreedid midagi ennekuulmatut. Omandireformi aluste seadus Eestis viis ju tegelikult ellu midagi analoogilist sellele, mida Orban nüüd nõudis tshehhidelt.

K: Koalitsioonipartnerid Reformierakonnast on mures, kuidas suhtub Euroopa Liit ettevõtte tulumaksu kaotamisse? Kas seda meie maksusüsteemi eripära võidakse säilitada?
ES: Arvan, et Reformierakonna mure on põhjendatud. Niipalju kui mina tean, on Euroopa Komisjonis juba pandud lauale ettepanekud viia maksundusküsimused liikmesriikide pädevusest Euroopa Liidu pädevusse ning kehtestada kõigile ühine maksusüsteem. Seda ettepanekut toetavat 12 EU maad (eriti Itaalia, Hispaania ja mõni teine Liidu lõunatiiva riigid), avalikult on vastuseisu väljendanud vaid Inglismaa ja Luxemburg. Üheski Euroopa Liidu riigis pole ettevõtte tulumaks "null" ning väga raske on ette kujutada, et sellega Eesti puhul lepitakse.

K: Kuidas Te hindate Eesti positsioone liitumisläbirääkimistel EU-ga?
ES: Oleks otstarbekas, kui vastuseid sedasorti küsimustele annaksid Teile valitsustegelased või välisministeeriumi ametnikud, kes tegelikult läbirääkimislaua ümber istuvad. Tahaksin olla optimist ja öelda, et jää on hakanud liikuma. Kuid sellisteks hinnanguteks on aeg veel varajane.
Brüsselist oli läbimõtlemata käik teatada kandidaatriikidele, et ka pärast liitumist saavad nad vaid neljandiku EU liikmetele ettenähtud põllumajandustoetustest, mida kümne aasta jooksul küll suurendada lubati. Meie sissemakseid EU-sse nõutakse samal ajal 100 protsendi ulatuses esimesest päevast peale! Kui vähendatakse toetusi meile, siis on vaja nõuda ka Eesti sissemaksete vähendamist EU enda eelarvesse.

K: Millest niisugune karm suhtumine EU poolt?
ES: Ega siin midagi imestada ei ole. Ka Euroopa Liidul napib rahasid. Saksamaa ei ole enam nõus EU-d senises mahus finantseerima.
Nii Gerhard Schröderi kui ka tema oponendi - Edmund Stoiberi - valimiskampaanias on otse välja öeldud, et nemad taotlevad Saksamaa poolt Euroopa Liidu finantseerimise olulist vähendamist (isegi kuni 50 protsendi võrra!). Samasuguseid meeleolusid on väljendanud ka Hollandi ja veel mitme muu Lääne-Euroopa riikide valitsused. Samal ajal EU liikmesriigid Hispaania, Portugal, Kreeka ja mõnikord näib, et ka Iirimaa, kelle majandust seni abirahadega on turgutatud, ei näe sugugi heal meelel, et nüüd hakatakse rahastama pigem Kesk- ja Ida-Euroopat. Nemad tahaksid saada tuge ikka edasi.
Ma ei soovita võtta väga tõsiselt neid jutte rahalaevadest, mis Brüsselist kohe meie suunas purjetavad, kui oleme EU liikmeks vastu võetud. See, et Euroopa lõunaregiooni majandus abirahadega üles ehitati, ei tähenda sugugi, et Kesk- ja Ida-Euroopas läheb samamoodi. Kordan veel kord: ajad on muutunud.

K: Kohtusite äsja Bernis Shveitsi välisministri Joseph Deissiga. Shveitslased
Euroopa Liitu ei kiirusta. Kuidas see nende olukorda mõjustab?
ES: Mõni aeg tagasi oli neil referendum EU-ga liitumise küsimuses ja rahvas ütles "ei". See ei tähenda aga, et Shveits oleks nüüd mingis isolatsioonis. Nendes küsimustes, kus Shveitsi ja EU suhted vajavad reguleerimist, on juba sõlmitud mitu kokkulepet ja tulevikus on neid ette näha veelgi.
Põhiline välispoliitiline sündmus selle kauni mägiriigi jaoks on aga hiljutine otsus astuda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni koosseisu, mis sügisesel Peaassambleel ka aset peaks leidma.

Intevjueeris

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)