Mõtisklusi rahvuslikust julgeolekust (IV osa)

Algus 13., 20. ja 27. märtsi KN

FEJA RÄIM,  vaatleja

Varasemates artiklites tõin näiteid skeemist, kuidas riigiülene kontseptuaalne võim kujundab välja stereotüüpse mõtlemisega analüüsivõimetu ühiskonna ja kuidas inimesed muudetakse tasuta tootmisvahenditeks.

Korporatiivne kommunism

Vanem põlvkond mäletab, kuidas Eestis 40 aastat NLKP poliitbüroo juhtimisel kommunismi ehitati. Sotsialistlik ülesehitustöö pidi kujundama NSV Liidu selliseks riigiks, kus inimene saab õiguse tasuta elada. Unistuseks see tookord jäigi, kuid tänaseks on Eesti riik midagi niisugust juba loonud. Mitte küll oma rahvale, vaid korporatiivsetele struktuuridele.

Selles ei ole vandenõusid ega eristruktuure: Eesti riik, olles allutatud riigiülesele kontseptuaalsele võimule, on oma seadustega ise see korporatiivset kommunismi loov struktuur.

Hinnakarussell pöörleb

Rahvuslikul kapitalil töötavaid ettevõtteid jääb Eestis järjest vähemaks. Seevastu väliskapitalile kuuluvad pangad, ravimifirmad, kütusemüüjad ja infrastruktuuri ettevõtted elavad meil sisuliselt kommunismis. Korporatsioonide sissetulekuid piirab vaid see, kui palju on võimalik raha välja nõuda üha väheneva kodanikkonna käest.

Eesti seadusandlus võimaldab korporatiivsetel struktuuridel saada tulu maksuvabalt ning seda tulu maksuvabalt ka riigist välja viia. Seaduse egiidi all kasseerivad need struktuurid oma väidetavateks investeerimisvajadusteks raha tarbija käest isegi aastaid ette enne teenuse võimaldamist. Nii on elektriarves investeeringuteks planeeritud osa suurem elektri enda maksumusest, investeeringuid planeeritakse teha kuuldavasti aga hoopis teisel mandril.

Kommunismi nautiva korporatsiooni äriplaan on lihtne: kui peale järjekordset hinnatõstmist siinne tarbija oma senise tarbimistaseme eest enam maksta ei jõua ja tarbimist piirama hakkab, siis tõstetakse uuesti hinda, et vähenenud tarbimisele vaatamata tulu ikkagi endiseks jääks. Mõistagi tõuseb nii ka formaalne efektiivsus, sest tootmise mahu vähenemisel tootmiskulud vähenevad. Kui tarbimine sellise süsteemi juures aga sootuks vaibub ja tulu viimaks väheneb, siis lõpetatakse tegevus selles valdkonnas, jättes endast maha kaose.

Seadused loovad rikkaid ja vaeseid

Kuna valesse uputatud rahvas rohkemat tahta ei oska, siis on ühiskonna valupunktiks kujunenud vaid ülimadalad sissetulekud ja hiiglaslikud palgavahed. Raha liigub üha jõudsamalt uute seaduste, finantskriiside ja sotsiaalsete vapustuste kaudu aina kitsama isikute ringi kätte. Koos rahaga liigub sinna ka võim.

Miks see nii on ja mis tegelikult toimub? - seda kujundit ei lase valitsev stereotüüpne mõtlemine adekvaatselt määratleda. Vastandlikud asjaolud on aga omavahel olemuslikult seotud ja see seos viitab alati õigele vastusele.

Et saada õige vastus, tuleb probleem lahti mõtestada ja küsimus koostada dialektiliselt õigesti. Tuleb mõtelda, mis see on, mis annab õiguse maksta pooltele siinsetest töötajatest täiskoormusega töö eest 300 eurot kuus, ja teisalt määrata teatud isikutel endale kümneid ja sadu kordi suuremaid sissetulekuid.

Mis toimub ja mis see siis on, mis sellise olukorra Eestis loob? Vastus on sama nagu eelmise näite puhul - need on Eesti seadused, mis loovad vaeseid ja rikkaid, mitte inimeste tööpanus või tegevuse efektiivsus.

Riigi pidev rahahäda

Rahapuuduses riik võtab oma seaduste kaudu kodanikelt järjest rohkem raha ära ja jagab selle ümber korporatiivsete huvide kohaselt. Ametnike ignorantsus ja omavoli on kontseptuaalse võimu poolt juhitavas riigis kohtuliku kaitse all. Korrumpeerunud süsteemid ei hakka iial korruptsiooni piirama. Tekib süsteemse kriisi keeris, milles riigil jääb järjest vähem vahendeid kriisiolukorrast välja pääsemiseks.

Rahapuuduses riik hakkab hävitama oma sotsiaalseid struktuure. Suletakse koole, haiglaid, raamatukogusid, lennuliine, raudteid ja maabussiliine. Elanikud on sunnitud lahkuma. Kui laguneb arengu eelduseks olnud infrastruktuur, siis selle hilisem taastamine on kriisis vaevlevas riigis juba võimatu, sest ka rahvas on lahkunud.

Kõik toimub seaduste alusel

Kontseptuaalse võimu poolt allutatud riigi abitu rahvas käitub ootuspäraselt. Olukorraga leppides jätkab alandatud rahvas enda hävitamist alkoholi, tubaka, prostitutsiooni ja narkomaaniaga. Lapsed jäävad nälga ja kodutuks. Levib hulkurlus. Ärksamad põgenevad, nõrgemad elavad enesehävituslikult või kasvatavad lapsi sisendusega sellisest riigist lahkuda; osa teeb lausa enesetapu.

Kahaneva majandusega riigis ei kao üleliigsed inimesed kuhugi, nende hulk vaid kasvab, sest süsteemse kriisi pöörisesse sukeldunud riik libiseb mööda spiraali järjest allapoole ja üleliigseid inimesi tekib aina juurde.

Millal selline süsteem kokku kukub? Kriitilise piiri ületamine NSV Liidus algas väidetavalt siis, kui 3% isikute valduses oli hoiuraha üle 70%. Selline olukord, kus üha suurem raha hakkas laekuma aina väiksemale arvule inimestest, kestis NSV Liidus üle 20 aasta, enne kui teatud ringkonnale kommunismi ehitanud valitsus lõplikult oma võimu neile kaotas.

NSV Liit küll lagunes, kuid paraku Eestis demokraatiat ei tekkinudki. Kui rahva ja valitsuse maailmavaade on erinev, siis on üksteisemõistmine võimatu. Julgeolekust ei saa sellises riigis unistadagi.

FEJA RÄIM, vaatleja

L Õ P P

[esiletõste]  Tuleb mõtelda, mis see on, mis annab õiguse maksta pooltele siinsetest töötajatest täiskoormusega töö eest 300 eurot kuus, ja teisalt määrata teatud isikutel endale kümnetes ja sadades kordades suuremaid sissetulekuid.

Jaga |