Keskerakond - stabiilne valuuta, erinevalt sotsidest

PRIIT TOOBAL, Keskerakonna peasekretär, Riigikogu liige

Avaliku arvamuse uuringutel on kindlasti mõju poliitiliste eelistuste kujundamisele. Eks igas erakonnas ollakse rõõmsad, kui toetusprotsent kasvab, ning mitte nii rõõmsad, kui see langeb. Samas tuleb igasse erakondade populaarsuse uuringusse suhtuda teatava skepsisega, sest päristõde selgub alles pärast valimissedelite kokkulugemist.

Tallinn tõuseb, riik vajub

Järgmise aasta oktoobris, kui valitakse kohaliku omavalitsuse volikogude liikmeid, näemegi taas erakondade tegelikku toetust. Nii nagu eelnevatel, on ka neil valimistel märgilise tähtsusega tulemus suurimas omavalitsuses - Tallinnas.

Tuletan meelde 2009. aasta kohalikke valimisi, kus Keskerakond sai rohkem hääli kui Reform, IRL ja SDE kokku. Sotse edestas Keskerakond muide ligi 98 000 häälega. Keskerakond on suutnud ka valitsemisperioodi vältel olla pealinnas teistest erakondadest pidevalt edukam. Sama trend jätkub. Olles Tallinna juhtiva erakonnana pealinlaste seas jätkuvalt populaarseim, näitab see loomulikult linnajuhtide tubli tööd.

Võrdlusena võib tuua riigitasandi, kus valitseva koalitsiooni toetus on vähenemas ning opositsiooni oma kasvamas.

Paremad ja halvemad ajad

Nii nagu igal erakonnal, on ka Keskerakonnal paremaid ja halvemaid aegu. Meie populaarsus on kord kõrgem, kord madalam. Paljus on erakonna toetus valijate hulgas seotud just erakonna sisekliimaga - liikmete, eriti tipp-poliitikute omavahelise läbisaamisega.

Igati mõistetav, kui valija pelgab niisugust erakonda, kelle liikmed vastanduvad teravalt üksteisele meedia vahendusel. Keskerakond Eesti vanima erakonnana on üle elanud mitu keerulist olukorda, kuid neist välja tulles oleme alati valijate toetust juurde võitnud.

1995. aastal sai Keskerakond Riigikogu valimistel 76 634 häält ning 16 saadikukohta, 1999. aastal kasvas häälte arv peaaegu 1,5 korda, tulemuseks 113 378 häält, ning mandaate saadi juurde 12, ühtekokku 28.

Mäletatavasti lahkus 1996. aastal Keskerakonnast hulk liikmeid eesotsas mõnda aega erakonda juhtinud Andra Veidemanniga. Üheskoos moodustasid lahkunud Arengupartei, mis aga paari aastaga kuulsusetult hääbus.

2004. aastal pidasid samuti mitu Keskerakonna toel poliitikatippu jõudnut, sh mõni endine minister, paremaks ära minna. Aasta pärast „aadrilaskmist" oli erakond tugevam kui varem ning edestas kohalikel valimistel teiseks jäänud Reformierakonda enam kui 40 000 häälega. Ka parlamendivalimistel sai erakond võrreldes eelmiste valimistega rohkem hääli ja kohti.

Nii nagu pärast neid keerulisi 1996. ja 2004. aastat, muutub Keskerakond ka nüüd ühtseks ning sellega koos ka tugevamaks. Ja meie valijate arv suureneb.

Mis „uus tulija" on SDE?

Eesti valijatel on aeg-ajalt suur soov hääletada „uue tulija" poolt. Nii saigi 2003. aastal valitsusse Res Publica ja 2009. aastal saadeti Brüsselisse Indrek Tarand. Hetkel tundub, et meedia on loomas sotsidest just seesugust „uut tulijat".

Samas ei pääse sotsid kuidagi oma minevikust. On ju otsuseid, mis pole neile au toonud. Valitsuses olles on nad alati Reformierakonna „kõik müügiks"-poliitikat ajanud. Aastasse 2000 mahuvad kaks suurt erastamist - üks pealinnas ja teine riigis.

Tollane sotsist Tallinna abilinnapea Ivar Virkus osales linnaelanikele selgelt kahjulikus tehingus - Tallinna Vee erastamises. Majandusminister Mihkel Pärnoja (samuti SDE) pani „huugama" Eesti Raudtee, ja pidi selletõttu isegi ametist tagasi astuma.

Kipume ära unustama (sest meedia ei tuleta seda meelde!), et sotsidel on suur roll ka majanduskriisi-aegses kärpimises, kus rahandusminister Ivari Padariga töötasid käsikäes „kärpekrokodillid", eriti valusalt tabades just kohalikke omavalitsusi. Tollane omavalitsustele laekuva tulumaksu osa vähendamine kahjustab linnade ja valdade arengut seniajani.

Samuti on omamoodi taak kaasas praegusel SDE juhil, endisel keskerakondlasel Sven Mikseril, kes oli kaitseminister 2002. aastal, kui otsustati Eesti vägede saatmine Iraaki. Polnud see otsus kooskõlastatud ei Keskerakonna ega Savisaarega, vaid reformistist välisministri Kristiina Ojulandiga. Samas on Põhjamaade sotsiaaldemokraadid deklareerinud, et pooldavad vägede väljatoomist konfliktikolletest. Seega võib tõeliste sotsiaaldemokraatide (Skandinaavia omad seda kahtlemata on!) eeskujuks toomine ühel päeval ootamatult viia Eesti sotsid ummikteele just välispoliitikas, ja eriti NATO tasandil.

Jüri Pihlil oli sotsiaalne programm

Meenutan üht Õhtulehe juhtkirja, mis tõdes, et kui sotsid peaksid valitsuses jääma paremkoalitsiooni väiksemaks vennaks, siis on kõige tõenäolisem stsenaarium see, et nad muutuvad taas lihtsalt „puudliteks" ja peavad oma kätega ellu viima teise erakonna ideoloogiat.

Vaadates sotside varasemaid suuri prohmakaid, pole see hinnang üllatav - õhku jääb vaid küsimus: kas valija mäletab varasemaid vigu või kujundab uue protestipartei?

Mõlemad variandid on sotsidele halvad. Kogu riigile majanduslikku kahju teinud otsused tekitavad usaldamatust, ning protestiparteid kipuvad populaarsust kiirelt kaotama. Esimehe vahetamine noorema vastu ning ühinemine Vene Erakonnaga Eestis (VEE) on sotsidele olnud pigem kosmeetiliseks uuenduseks kui sisuliseks erakonna täiustamiseks. Loodetud kiire edu venelaste toetuse võitmiseks on jäänud (ilmselt jääbki) tulemata: valija pole rumal ning näeb läbi, kas tema eest seistakse sõnades või tegudes.

Minu arvates täitis SDE oma sotsiaalset programmi üksnes siis, kui Jüri Pihl seda erakonda vedas. Praeguste nn ilu-uuenduste abil on võimalik küll populaarsust lühiajaliselt suurendada ja hoida, kuid pikaajalist head tulemust see siiski ei taga.

Vale spurt ei taga võitu

Keskerakonna eeliseks sotside ees on erakonna stabiilsus, pikaajalised kogemused, tugev organisatsioon ja lojaalne valijaskond. Muidugi olid need kõik ülimalt olulised, kui saavutasime 2009. aasta kohalikel valimistel rekordilise tulemuse. Mäekõrgune võit Tallinnas ning saadud sajad volikogukohad üle Eesti näitasid usaldust Keskerakonna põhimõttekindla programmi vastu. Väga oluline märk Keskerakonna jätkuvast tugevusest on suur toetus pealinna kodanike hulgas.

Ka 2013. aasta valimistele läheme stabiilse ja kogenud kooslusena, sest meie ajas vastu pidanud väärtusi hindab valija kõrgelt. Me ei jaga katteta veksleid ega spurdi siis, kui selleks on liiga vara. Erinevalt sotsidest meie teame: tasa sõuad, kaugele jõuad.

[esiletõsted]

Õhku jääb vaid küsimus: kas valija mäletab sotside varasemaid vigu või kujundab uue protestipartei?

Keskerakonna eelis sotside ees on erakonna stabiilsus, pikaajalised kogemused, tugev organisatsioon ja lojaalne valijaskond.

[karikatuuritekst] Pildil Tšerepanov koos Mikseriga, kes ütleb: „Slavik, see Emori värk on tšepuhhaa, meie põrutame sinuga otse valitsusse!"

Jaga |