Mis meist saab

Kordagi pole ta maininud tööpuudust, nagu seda polekski. President istub teist aega oma postil, aga kuidas ta siiani pole teadnud, et maaelu vaesumise peamine põhjus on tööpuudus? Kui meie riigis on peamisteks tööandjateks välisfirmad, kes oma kasumi siit välja viivad, kui kaua siis selline riik saab eksisteerida?

Brigaadikindral Terras ütles, et riik peab tagama ja kaitsma inimeste põhivajadusi, et oleks töö, palk, sotsiaalsüsteem. Kui riik need tagab, on põhjust selle riigi eest võidelda. Meil on aga kõik need nõuded puudulikult ellu viidud. Sellise riigi kaitsmiseks täidame aga kõiki NATO nõudeid ülipüüdlikult, panustades ikka rohkem kui naaberriigid. Ma küsin: kui Läti panustab riigikaitsesse 1% meie 2% asemel, kas see tähendab, et meie ohutunne on poole suurem? Või milleks me seda teeme, kui iga päev kuuleme, kuidas meil pole raha? Vaadates meie aastapäevaparaadi ja neid sõjamasinaid, mida oli arvult varasemast rohkem, ei osanud neist uhkust tunda, vaid mul tekkis küsimus: mis see kõik maksab ja milleks me neid vajame? Suure riigi relvaarsenaliga võrreldes ei ole selle võimekus miski, aga meie väikese riigi võimekust arvestades on väga kulukas. Kas selle raha eest võiks maksta lastetoetust rohkem kui 19 eurot kuus ja sügavpuudega haige hooldajale rohkem kui 25 eurot kuus?

Kas ei ole meil valikuvõimalust või on see hoolimatus oma rahva vastu?

Miks ikkagi on nii, et masu raskust kannab vaid vaesem elanikkond, võimulolijad pole aga loobunud millestki, vaid hoopis palka juurde saanud ja kulude kokkuhoidu pole kuskil? President halvustas omavalitsusi, kes kulutavad raha tema meelest mittevajalikult, aga kust paistab tema enda kokkuhoidlikkus? Kas vabariigi aastapäeva pühitsemine Tartus oli odavam, kui oleks olnud Tallinnas? Miks meie rahvaloendus on kordi kallim kui Lätis, kus rahvaarv ometi suurem? Milleks oli meile vaja nii kallist vabadussammast, mille koospüsimiseks peab iga kuu veel kõvasti juurde maksma? Meil oli Vabadussõda, mis algas ja ka lõppes, aga nüüd, kui Eesti osaleb jälle sõjas Ameerika suure sõbrana ja NATO liikmena, tundub, et sõda meie väikese riigi jaoks ei lõpegi, sest juba valmistatakse ette uut sõjatannert.

Kas see on rumalus või suurusehullus?

LINDA AVIK, Riisipere, Harjumaa

Jaga |