Palmaru: Eesti meedia on kui rotveiler, kes võib inimesi ka tappa

29. novembri „Pealinn" teatas: meediauurija Raivo Palmaru on tõdenud, et vaba ajakirjanduse asemele on tekkinud eestipärane McJournalism. See on trükitud rämpstoit: palju kirevat paberit, palju värvi, reklaami ja suuri pealkirju, kusjuures nende vahel on paljudele tuttav propagandakotlet.

Palmaru märkis, et Eesti ajakirjanduse kriitilisus on kummaliselt valikuline. „Demokraatia valvekoera asemel näeme pigem rotveilerit, kes liputab „omadele" saba ja uriseb „võõraste" peale," vastab ta küsimuse peale, miks Eesti ajakirjandus ei ole peaministri suhtes sama kriitiline kui Tallinna linnapea suhtes, kellest ilmub iga positiivse sõnumi kohta lausa 10 negatiivset. Peaministri suhtes aga ületab positiivsete sõnumite hulk negatiivseid.

Küsimusele, kas Trubetsky juhtumit vaadeldes võib väita, et tegu oli lausa meedia õhutusel algatatud poliitilise tagakiusamisega, vastas Palmarul, et inimese mõnitamine on Eesti ajakirjanduses sama tavaline nagu ilmateade või leib toidupoes. „Sageli on „ajakirjanduslike" materjalide avaldamise ainus eesmärk kahjustada kellegi mainet, teha ta avalikkuse silmis põlastusväärseks või naerualuseks, õhutada vaenulikke tundeid tema vastu," ütles ta. „Ajakirjandusest on saanud eetikavaba äri, mis on üles ehitatud inimeste sõimamisele. Nii teenitakse raha. Trubetsky, loomult hea ja pehme inimene, oli lihtsalt järjekordne ohver."

Palmaru tõdeb, et selletaoline pahatahtlik lahmimine meedias mõjutab nii üksikinimest kui ka ühiskonda. „Sõimamine pole mingi süütu nähtus à la need on ainult sõnad, see pole ohtlik ega oluline! Tänapäeval teatakse üsna hästi, et kommunikatsioon päästab inimese psüühilises süsteemis ja selle kaudu organismis valla suuri muutusi. Ma ei liialda, kui väidan, et meedia võib inimesi tappa."

Palmaru märgib ka, et meediakriitika ei ole Eestis sallitud. „Ajakirjandus tõlgendab iga kriitikanooti enda aadressil kui kommunismi kuulutamist ja demokraatia saboteerimist. Mida teha? Lahenduseks on meedia professionaliseerumine ja tema vastutuse suurendamine."

Palmaru meelest ei tähenda iga esituse subjektiivsus seda, et uudistesse tohib vabalt toppida hinnanguid, aga Eestis on  ajakirjanduse „propagandistlik" traditsioon tugev. „Vaba ajakirjandus on seotud kindlate väärtuste ja praktikatega. Sellised on objektiivsus, erapooletus, sõltumatus, tasakaalustatus, oma arvamuse välistamine jms. Need väärtused on kujunenud pika aja jooksul ja puht praktilistel kaalutlustel. Nii nagu advokaadid või arstid, on ka ajakirjanikud pannud tähele, et teatud väärtused suurendavad meedia usaldatavust ja koos sellega müüki. On ka teistsugune traditsioon, mis peab ajakirjanikku propagandistiks, kelle roll on väsimatult propageerida õigeid ideid ja poliitilisi jõude. Eesti ajakirjanduskultuuris on see traditsioon tugev. Ei maksa unustada, et 20. sajandi esimesel poolel oli ainult lühike periood, mille puhul võiksime rääkida vabast ajakirjandusest Eestis - need olid aastad 1920-1934. Ja ka siis oli enamik ajalehti erakondade häälekandjad. 1934. aastal aga pandi maksma ajakirjanduse eeltsensuur. Hiljem suunas ajakirjandust Riiklik Propagandatalitus. Vabast ajakirjandusest ei saanud juttugi olla Nõukogude ajal. Kas mitte seda traditsiooni ei kaitstagi jutuga ajakirjaniku õigusest „subjektiivsele hinnangule"?"

Palmaru sõnul peitub probleem kultuuris. „Eesti on praegu seisus, kus valitsev arusaamade muster, mis suunab sootsiumi liikmete tegevust, ei võimalda pidevalt muutuva keskkonnaga enam kohaneda."

13. septembrist 12. oktoobrini 2010 viis OÜ Meedius Eesti läbi meediamonitooringu, mis käsitles Tallinna, Keskerakonna ja ka Edgar Savisaare kajastamist Eesti meedias. Käsitleti põhilisi ajalehti, telekanaleid, online-portaale, Rahvusringhäälingut. Võrreldi ka seda, kuidas käsitletakse Tallinna linnavalitsust ja Tartu linnavalitsust, samuti kõrvutati peaministri ja Tallinna linnapea käsitlemist. Uuringust selgus, et meedia väärtustas Tallinna linnavalitsusega seotud teemasid negatiivsemalt kui näiteks Tartu linnavalitsusega seotud teemasid. Positiivsete ja negatiivsete artiklite bilanss on Tallinna linnavalitsusega seoses käsitletud teemade puhul 3:1 negatiivsete kasuks, Tartu puhul aga 1:1. Tallinna linnavalitsuse tegevusele antud negatiivsete ja positiivsete hinnangute osa küündis 35,5 protsendini kõigist mainimistest, seejuures hinnangute vahekord oli peaaegu 4:1 negatiivse väärtustamise kasuks.

-O-

Jaga |