Nädala juubilar VOLTAIRE 320

 Voltaire’i ülemvõim oli kaasakiskuv ja rõõmus inimestele, välistas arvamuste türannia ja dogmaatilise sunni. See oli mõistuse vaba valitsemine, kuhu kõigil oli ligipääs. Iga tema ilmumist saatsid rahvahulkade vaimustuspuhangud. Teatrietendustel ehiti teda loorberipärjaga.

 Kuid Voltaire üksnes ei naernud. Kõigil on meeles ka tema raev. Kui võimu metsikused alamate suhtes läksid hoogu, oli tema see, kes karjatas õudusest. Ja see on talle igaveseks auks. Kui hukule olid mõistetud süütud hugenotid ning kui ta kogu rahva ees tegi pihuks ja põrmuks nendevastased valesüüdistused, mõistis ta hästi, kui ohtliku ülesande endale oli võtnud.

 Tollal ei olnud võitluses fanaatiliste kohtunike, ülesässitatud külaelanike ja barbaarsete piinajate vastu tal mingit avalikku au oodata. Võita oli üksnes hingerahu, ilma milleta see mees ei pidanud elu üldse talutavaks. Kui rahvas vaatas veriseid vaatemänge juba ammu tuimalt pealt, osutus tema ainsaks, kes silmitsi kohtumõrvade ja piinamistega pidas oma kohuseks neid häbimärgistada. Erakordne õiglustunne oli tema kaunimaid omadusi kogu ta pikas elus.

 Juba 19-aastasena alustas ta õigluse eest võitlemise tänamatut protsessi – võttes ette tee türannia vastu, inimsoo au ja väärikuse kaitsmiseks. Kogu elu paljastades võimu kuritarvitusi, justiitsmõrvu, kirikuisandaid.

 See olemuselt heasüdamlik inimene raevutses, kui asi puudutas julmuseakte, mida pani Pariisi linnaväljakul toime kirik, ise kuulutades: Ära tapa! Siis tulid Voltaire’i huulilt võimsad needused ja armsad kaasmaalased muutusid tema jaoks „luuslanki löövateks pärdikuteks, argadeks arlekiinideks“. Teda vallanud ahastus surus tahaplaanile kõik poliitilised ja taktikalised kaalutlused: „Ma ei mõista, kuidas saab elada olendite keskel, kes ajal, kui rattal kistakse neljaks inimesi ja rebitakse neil keel välja, mainivad verepulma vaid mokaotsast, omi keelekesi kenasti liigutades. Külmavereliselt enne lõunalauda asumist antakse nõusolek täide saata julmusi, mis panevad värisema isegi purjus metsalisi. Tuleriida juurest rutatakse ballile ja timukaetenduselt koomilisse ooperisse – ma ei taha hingata sama õhku sellistega!“

 Lihtinimesed mõistsid Voltaire'i raevu õiglust. Polnud ju raevu adressaadiks rahvas, vaid poliit- ja kirikuülikud. Eluaeg maadeldes keskaegse fanatismi ja despotismiga, oli ta rõhutute ja tagakiusatute kaitsjaks. Uskus, et progressi mõte on üldise heaolu suurendamises, mitte väikesearvulise ülikuteklassi täissöötuses.

Voltaire oli jõukas mees. Oma varandust rakendas ta üllalt: haris põlde, kuivendas soid, istutas puid, ehitas maju, rajas töökodasid – korda saates oma mõisas seda, mida riigivalitsejatelt ootas suures mastaabis. Ferney'i mõisa Šveitsi piiri ääres (olles Pariisist pagendatud) muutis ta valgustusliku utoopia saarekeseks keset feodaalset Euroopat. Ta armastas elada suurejooneliselt: võõrustajana oli tema lõunalaud kuulus üle kogu Euroopa. Tal oli oma teater, raamatukogu, kellatööstus, mitu sekretäri, isiklik lossikaplan, kes oli ka kojanarriks.

 Samas oli sellise luksuseharrastuse ja vürstliku elulaadi juures see aegade imetletuim mees väga töökas. Mida vanemaks Voltaire sai, seda enam tema töötempo kasvas, nii et viimastel eluaastatel kujunes kakskümmend tundi ööpäevas kirjutamist ja dikteerimist talle reegliks. „Olen paindlik kui angerjas, vilgas kui sisalik, väsimatu nagu orav,“ iseloomustas ta ennast.

 Voltaire’i koostatud „Filosoofilise sõnaraamatu“ – inimese tundmise õpetuse, käskis Genfi linnavolikogu avalikult põletada. Sellest ei lasknud ta aga end heidutada, asudes kohe koostama uut trükki. Prantsuse Akadeemia, mille liige ta oli, tema teoseid ei tunnustanud, aga Saksamaal ja Venemaal valiti ta teaduste akadeemia auliikmeks. Suur sõber oli ta Saksa keisri Friedrich II ja Vene keisrinna Katariina II-ga. Tal oli toetajaid ja sõpru paljude mõjukate isikute hulgas.

Voltaire, kodanikunimega Francois Marie Arouet (sündinud 21. novembril 1694 Pariisis – surnud 30. mail 1778 Pariisis) on läinud ajalukku filosoofi, kirjaniku, luuletaja, ajaloolase, piiblikriitiku, teatridirektori, diplomaadi, advokaadi, pankuri, aedniku ja kolonisaatorina. Ta on olnud õukondadevahelise rahusobitaja rollis.

 Tema kirjanduslikus loomingus on üle viiekümne näidendi, sealhulgas tragöödiad „Oidipus“, „Brutus“, „Zaire“, komöödiad „Veidrikud“, „Nanine“, hulgaliselt luulet ja epigramme. Poeem „Neitsi“ sai kurikuulsaks kiriku pilamisega. Samuti kirjutas ta mitu filosoofilist jutustust nagu näiteks „Zadig“ ja „Candide“.

 Temast jäi järele tohutu epistolaarne pärand, kokku üle kahekümne tuhande kirja. Esmakordselt avaldati need aastail 1953–1965 Genfis. Kiri kui lühivorm osutus Voltaire’i liikuvale ja uudistavale vaimule kõige sobivamaks.

Oma satiiri pärast oli Voltaire võimu juures ebasoosingus, istus vangina Bastille’s, elas pagenduses. Kättemaksuks sobiva aja leidsid klerikaalid pärast tema surma. Oma kodumaal ei leidunud lapikestki maad suurmehe põrmu sängitamiseks. Hiljem varastati surnukeha kirstust ja keegi ei teadvat, kes ja kunas seda tegi.

 Houdoni skulptuur „Voltaire tugitoolis“ asub Peterburi Ermitaažis, koopia on Pariisis. Kui teha ring ümber skulptuuri, vaadates ainiti tema silmi, võib täheldada, kuidas reibas naeratus asendub tülgastuse, grimassi ja sarkasmiga. Edasi näeme teda mõtisklustes peiarina, kes lihtsameelselt seirab maailma absurdi. Viimaks ilmub uudistaja pilgu ette raevukas ja nördinud Voltaire, kuni lõpuks näeme nutvat Voltaire’i...

ANNE RATMAN

Jaga |