Reform räägib efektiivsusest, Kesk elu säilimisest Eestimaal

MAILIS REPS, Riigikogu liige, eksharidusminister

Esiteks, uus koolipiirkondade rahastamise kava.

Kogu aeg räägitakse, et midagi on tarvis efektiivsemaks muuta. Teisisõnu, see tähendab ikkagi suuri sulgemisi. Kasutatakse keerulisi võõrsõnu, kurtes, et põhikoole on Eestimaal liiga palju, need on väikesed ning asuvad peamiselt maapiirkondades.

Ainult rahalise kalkulatsiooni järgi on uuendusmeelsetel efektiivsuse nõudjatel õigus - odavam on pidada 500-700 lapsega kooli kui 60-150 lapsega põhikooli. Enamik meie põhikoolidest aga on just väikesed ning keskustest eemal asuvad imekaunid remonditud koolid.

Koolipiirkondade rahastamise mõte on lihtne - raha antakse mitme kooli peale kokku. Näiteks on kahe või kolme valla ristumispunktis kolm põhikooli - 40, 75 ja 130 õpilasega. Raha eraldab riik, aga vaid ühe kooli jagu. Kui omavalitsused kokkuleppele ei saa ega lisa piisavalt raha, tuleb kaks kooli kinni panna.

Rahalises mõttes võime mõne aastaga tõepoolest kokkuhoidu saada ning võib-olla isegi teistele õpetajatele jääb enam palgaraha, või vähemalt annab see võimaluse õpetajaid-spetsialiste juurde saada. Reaalselt sulguvad väikesed koolid ning lapsed liiguvad lähimasse linna, lõpptulemusena Tallinna ja Tartusse. Kui juured läbi lõigatud, siis on juba ükskõik... Kindlasti oleme seda „arengut" kõik näinud.

Kuid õpetajad ei liigu sugugi nii lihtsalt kui paberil. Õpetaja on valda või väikelinna oma kodu loonud. Õpetaja on kogukonna hoidja. Järgmises kogukonnas ei pruugi ta sama tunda. Samuti ei ole õpetajate sissetulekud sellised, et nad saaks uue kodu luua, ning kaugemale kolides võib sissetulek jääda väga väikseks. Siis otsitaksegi uus väljakutse.

Kui efektiivsusest suurema tähtsusega on hoopis meie rahvuslik julgeolek. Kui küladest kaovad koolid, ei jää sinna üldse midagi. Pangad-postkontorid-ühistransport on juba läinud. Looduskaunite paikade ainus lootus on kool, sest muidu ei tule sinna noored pered.

Jah, meie üldharidus, eriti põhikooli aste on OECD riikide keskmisega võrreldes kallim. Kuid Eestimaal elu säilimine ongi seda väärt!

Teiseks, gümnaasiumireform.

Suurte gümnaasiumide loomine on mõneski riigis end õigustanud. Ülikooliks ettevalmistumine võib seal tõesti olla parem, kuid see ei tohi tulla kõigi gümnaasiumide sulgemise arvelt.

Me ei ole lõpuni lahti rääkinud, mis meie keskharidus üldse on. Kas tõesti ühe paralleeliga gümnaasium (80-90 õpilasega 10., 11. ja 12. klass) ei suuda anda head keskharidust? Meil on gümnaasiume, mille mõneaastase vahega lõpetavad kuld- ja hõbemedalistid, siis aga ollakse taas mõnda aega riigieksamite nn edetabelites keskpärased.

Samas on sellistel koolidel pikk ajalugu, kaunid traditsioonid ja tugevad õpetajad. Minu meelest ei tohi lõhkuda töötavat süsteemi. Kui gümnaasiumiõpetajate kaader ei vasta nõuetele ning õpilaste vanemad või pädevad spetsialistid leiavad, et kool enam ei vääri gümnaasiumiastet, võime lihtsustada koolitusloa äravõtmise.

Kuid lihtsalt väita, et väikeses maagümnaasiumis ei saa head keskharidust, on ebaaus. Kui minister Aaviksoo ettepanek 252 õpilasega (maal ja väikelinnades) ja 540 õpilasega (suuremates linnades) gümnaasiumid reeglipärasteks muuta, ei jää puutumata ükski meie kool ega lastega pere.

Kolmandaks, õpetajate atesteerimise ja palgasüsteemi ümberkorraldus.

Õpetajad koos oma toetajatega tulid streikima, sest nad ei nõustu väikese palgaga. Õpetaja töötab üle 50 tunni nädalas, kuid ühiskond ei väärtusta seda piisavalt. OECD riikide võrdluses oleme tagantpoolt lausa kolmandad.

Õpetajatele vastati, et raha ei ole. Et kui palka tõstetaksegi, siis teiste koolide sulgemise arvelt. Ehk lihtsustatult - laseme iga teise õpetaja lahti, et jääjatel saaks palka tõsta. Et nii olevat efektiivsem.

Nüüd on välja pakutud veelgi julmem plaan (võib-olla hoiatuseks tulevaste streikide ees): kaotada õpetajate atesteerimisastmed (nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja, õpetaja-metoodik). Selle asemel oleks kõik kutseeksami läbi teinud lihtsalt õpetajad, kel on ühtne riiklik alampalk ning kellele kool (koolijuht) võib omalt poolt juurde maksta. Elu on näidanud, et reaalselt ei olegi raha alammäärast rohkem maksmiseks...

Seega tahab praegune valitsusliit Aaviksoo eestvedamisel tõsta õpetajate palka nii, et ühtlustatakse palgaastmed ning tõstetakse alumist astet. Üldsusele näidataks seda palgatõusuna (kuigi näiteks kõrgtasemel haridusspetsialist - õpetaja-metoodik või vanemõpetaja - palgas hoopis kaotab), ning see kõik ongi reformijate meelest JOKK.

Aaviksoo eelmist haridusministripõlve meenutatakse kui aega, mil kadusid õpetajate staažitasud.

[esiletõste]

Jah, meie üldharidus, eriti põhikooliaste, on OECD riikide keskmisega võrreldes kallim. Kuid Eestimaal elu säilimine ongi seda väärt!

Jaga |