Eesti ajaloo kolme peaga lohe

27. märtsi õhtul juhtusin vaatama ETV-s Aarne Rannamäe jutusaadet „Vabariigi kodanikud“ ja mõistsin äkki, millise sügava mõtte Gogol on oma sõnadesse pannud. Kui äärmiselt lihtne oleks inimestel omavahel erinevates asjades kokku leppida, kui aju asuks kõigil inimestel peas, mitte ei lendaks koos tuulega ringi. Kui aju paikneks kindlalt peas, opereeriksid inimesed teadmiste ja tõikadega, aga mitte tuulest võetud emotsioonidega.

Tolles saates olid Rannamäe külalisteks ajaloolane Peeter Järvelaid, kah-ajaloolane ja tänane KaPo komissar Andres Kahar, kirikuõpetaja ja filosoof Toomas Paul ning lavastaja Merle Karusoo. Teema oli päevakohane ja kõigile eestlastele väga valus – küüditamine. Saade ja selle hilisemad kommentaarid on tekitanud laia vastukaja.

Eestlaste osalus

Saate algul räägiti enamasti sellest, kas eestlastel endil oli küüditamisega mingit pistmist või ei olnud. KaPo komissari Kahari arvates kohe kindlasti ei olnud. Tema kinnitas, et küüditatute nimekirjad tehti vaid NKVD struktuurides ja et eestlased, ka toonased kõrged parteiaparatšikud, on igasugusest süüst priid. Lühidalt oli Kahari sõnum see: eestlased olid puu otsas, kui pauk käis. Või et: oleme pigem ise sellised roosad ja pehmekesed, ja kogu kurjus toodi meile sisse väljastpoolt.

Selle seisukohaga, tõsi küll, paljud saadet jälginud inimesed nõus ei ole, kuid see pole hetkel minu teema. Nende küsimuste üle on vaieldud juba pikki aastaid ja võib vast veel aastakümneid vaielda, kes oli ikka suurem süüdlane, kas julgeolekuorganite leitnant või rajooni parteikomitee sekretär. Jäägu see siis iga inimese endi südametunnistuse otsustada.

Genotsiid ja selle eitamine

Minu tähelepanu naelutasid tippu aga hoopis teisel saatepoolel tõusnud küsimused. Need küsimused, millega seoses vähemalt mõnel saates osalejal nende aju pea seest lendu pani ja oma peremehed emotsioonide räsida jättis. Või on seda kõike põhjustanud meile viimased viisteist aastat pähe taotud „uut ajalugu“?

Päevakorrale tõusis terav küsimus, kas küüditamine oli eesti rahva vastu suunatud genotsiid ning kas seda võib ka holokaustiks nimetada. Sellega paistsid kõik osapooled enamasti nõus olevat: küüditamist tuleks lugeda eesti rahva vastu suunatud genotsiidiks.

Tõsi küll, ajaloolane Peeter Järvelaid, kelle aju säilitas eestlasele omase jonniga oma koha tema peas, püüdis selgitada, et egas eestlased ainsad olnud, keda 1949. aastal küüditati. Ta mainis, et, esiteks. küüditamised toimusid kõigis Balti riikides; teiseks, oma kodudest aeti minema veel Doni kasakad. Kuid Rannamäe pani tal kiiresti suu kinni, öeldes, et miks peaks meid huvitama mingid teised rahvad –  kasakad või veel keegi!

Üldiselt jõudsid „Vabariigi kodanikud“ seisukohale, et mitte mingid Genfi konventsioonis kirja pandud teoreemid eesti rahva vastu suunatud kuritegude puhul ei kehti. Vähe sellest, Rannamäe nõudis lausa, et me ei peaks mitte lihtsalt kuulutama Eestis toime pandud küüditamisi genotsiidiks, vaid kuriteoks tuleks lugeda Eesti oma genotsiidi eitamine. Ja et igasugu „saast“, nagu „mingi nii-öelda ajaloolase“ Aleksandr Djukovi raamat „Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult“  tuleks Eestis keelustada. Kusjuures Rannamäe meelest tuleks keelustada mitte lihtsalt Djukovi ja Johan Bäckmani raamatud, vaid neid tuleks ka selliste raamatute kirjutamise eest karmilt karistada!

Minul tekkis sellest mingi õõvastav paralleel Salman Rushdiele tagaselja kuulutatud surmaotsusega.

Lugenud ei ole, aga mõistan karmilt hukka!

Merle Karusoo kinnitas, et kuigi ta Djukovi raamatut lugenud ei ole, leiab ta, et see tuleb kanda rahvusliku vaenu õhutamise lahtrisse.

Ühesõnaga, minu arvates läks saade lõpuminutitel ikka väga käest ära. Inimene, kellesse ma aastakümneid olen sügava austusega suhtunud ja kes on olnud minu jaoks rahvusliku südametunnistuse sümbol (Karusoo), sattus äkki teadvusega elementaarse manipuleerimise ohvriks. Ma tõesti väga loodan, et Karusoo just manipulatsiooniohvriks jäi ning et ta hiljem tollele saatele kui hetkelisele emotsioonile tagasi vaatab.

Vastasel juhul oleks asi ikka väga kurb. Julgeksin meelde tuletada, et varemgi on just lihtrahva seas tuntud ja armastatud haritlasi alati kasutatud totalitaarühiskondade loomisel ja nende inimvaenuliku tegevuse õigustamisel. Me oleme ju kõik kursis, mis juhtus teisitimõtlejatega Nõukogude Liidus ning fašistlikul Saksamaal. Just rahvas, just lihtsad inimesed, olid siis need, kes nõudsid, et karmistataks ja keelustataks – et õiglus võidutseks! Et hiljem tulid piinamised, vangilaagrid ja mahalaskmised, see oli ainult järg n-ö üldrahvalikule nõudmisele rahvavaenlased paljastada. 

Ja ma mäletan vägagi hästi neid dokumentaalfilmide kaadreid, kus saksa mustsärklased 1930-ndate lõpus Reichile ebasoovitavat kirjandust põletasid ning neidki kaadreid, kus samasugused lõkked põlesid revolutsiooniaegsel Venemaal.

Lohel kolm pead

Mis puutub „kohutavasse eesti rahva vaenlasesse“, meie meedia poolt vaat et kolme peaga loheks tituleeritud Vene ajaloolasesse Aleksandr Djukovisse ning tema raamatusse, siis Rannamäe saatele eelnenud  päeval, 26. märtsil, õnnestus mul temalt saada intervjuu. Viibisin tema raamatu esitlusel, mille korraldas meediaklubi „Impressum“.

Kohtumisele oli vaba sissepääs kõigil huvilistel, kuid ei Aarne Rannamäed ega Merle Karusood ma seal ei näinud. Vähe sellest, Djukovile oponeerima olid kutsutud Eesti sõjamuuseumi –  Laidoneri Muuseumi – direktori asetäitja teadusalal Toomas Hiio ja ka Riigikogu liige Mart Laar, ajaloolane, kellega Djukov paljus nõus ei ole. Kahjuks nii Laar kui ka Hiio avalikule debatile ei tulnud. Üks vabandas ajapuudusega, teine sellega, et varem pidi see kohtumine toimuma mujal.

Vast ainus asi, mida mina saan Djukovi eesti keelde tõlgitud raamatule süüks panna, on see, et tõlge on kvaliteedilt kesine. Seda aga, et tõlge ei ole professionaalne ning on toimetamata, ei saa lugeda kriminaalkuriteoks. Mis puutub materjalisse, siis see on igati adekvaatne, ning Djukov ei püüa kusagil selgeks teha, et mingit küüditamist ei toimunud või et see polnud eesti rahva tragöödia. Ka tema väidab, et see oli Nõukogude võimu poolt toime pandud inimsusevastane kuritöö.

Rahunemine

Raamatu esitluse algul oli õhus tunda küllalt palju elektrit. Kui sai selgeks, et Djukov ei olegi kolme peaga lohe, vaid räägib adekvaatset juttu, mis ei vastandunud üldse näiteks Märt Müüri jutule, kes oli ka ise lapsena küüditatud ning kohtumisele tulnud selleks, et mitte lubada küüditamise õigustamist. Kohtumine muide algaski Müüri enda dokumentaalfilmiga „Ka Siber oli minu kodumaa“. Film oli küll ligi 20 aastat tagasi tehtud, kuid sööbis väga valusalt kõigi kohalviibijate teadvusesse.

Lõpetuseks tahaks tänada meediaklubi „Impressum“ vedajaid Galina Sapožnikovat ja Igor Teterinit, kes jõudumööda püüavad meie ühiskonnas kas või mingitki diskussiooni esile kutsuda. Teha on seda tõesti tarvis ka kohati provotseerides, sest vastasel juhul kujuneb meil igasugune diskussioon monoloogiks.

Peame ikkagi lõpuks õppima ka teisi kuulama ning kompromisse tegema. Me ei tohiks iga vastuargumendi suhtes kohe huuli solvunult torru ajada ja seda, kes julgeb meiega mitte nõustuda, persona non grataks tembeldada ning tolle mittenõustuja kirjutatud raamatuid põletama kutsuda.

Mille poolest me sellisel juhul erineme nendest, kelle sarnaseks ei soovita meil saada president Ilves?

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

 Intervjuud Aleksandr Djukoviga loe järgmises Kesknädalas!

[fotoallkirjad]

KOHTUMINE DRAAKONIGA: Aleksandr Djukovi raamatu  „Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult?“ esitlusel on kohad sisse võtnud raamatu kirjastaka Vladimir Iljaševitš, ajakirjanik Märt Müür, õhtu moderaator Galina Sapožnikova ja „kohutav draakon“ Aleksandr Djukov.

VABARIIGI KODANIKUD: 26. märtsi õhtul kutsusid ETV samanimelises saates Aarne Rannamäe ja Merle Karusoo üles karmistama Eesti Vabariigi seadusi.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

MEENUTUS. HOIATUS

Als die Nazis die Kommunisten holten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Kommunist.

Als sie die Sozialdemokraten einsperrten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Sozialdemokrat.

Als sie die Gewerkschafter holten,
habe ich nicht protestiert;
ich war ja kein Gewerkschafter.

Als sie die Juden holten,
habe ich geschwiegen;
ich war ja kein Jude.

Als sie mich holten,
gab es keinen mehr, der protestieren konnte.

Martin Niemöller

Saksa luterlik pastor ja antifašist Martin Niemöller (1892–1984) on öelnud:

„Kui natsid kommuniste ära viisid, siis vaikisin, ma polnud ju kommunist.

Kui nad sotsiaaldemokraate vangistasid, siis vaikisin, ma polnud ju sotsiaaldemokraat.

Kui nad ametiühinguliikmeid ära viisid, siis vaikisin, ma polnud ju ametiühinguliige.

Kui nad juute ära viisid, siis vaikisin, ma polnud ju juut.

Kui nad minu ära viisid, polnud enam kedagi, kes protesteerida oleks võinud.“

Jaga |