Mis tegelikult toimus 21. augustil 1991 Tallinna teletornis?

Teletorni ultralühilainetsehhi ülem Igor Lukas:

20. augustil teatas raadio, et teletorni poole liiguvad tankid. Kui teade oli kõlanud, ei olnud ülemustest mitte kedagi tornis. Olime ainult mina, valves olev vanemelektromehhaanik Tõnu Vetela ja insener Anatoli Tištšenko ning veel mõned töölised. Aga üleval oli restoran rahvast täis. Käskisin töölistel ära kaduda ja läksin üles 21. korrusele külastajaid välja ajama. See oli aga niisugune rahvas, kes tahtis huvi pärast akna alla tanke vaatama jääda. Ütlesin neile, et nüüd tuleb siin samasugune asi, nagu oli Leedus, ja nad jäävad kaheks kuuks vaatama, kuidas tankid ümberringi sõidavad, kui torn ära blokeeritakse. Kõrts on kinni, tuleb evakueeruda! Ajasime baarmeniga kõik välja. Kui viimased olid läinud, ütlesin baarmenile, et jäetagu restorani sõjaväelastele midagigi, igaks juhuks. Selleks et nad ei hakkaks edasi lõhkuma. Baarmen nõustus: hästi, jätame kaks kasti kõige odavamat kuiva veini! No ja järgmisel päeval see toimiski. Kaks kasti veini varastati ära, ja oldi rahul.

Umbes kella nelja paiku päeval sõitis kohale mingi mees koos torni kaitsmisele asujatega. Sõitsin nendega liftiga üles, näitasin, kus 22. korrusel raadioreleeliini ruum asub. Mehed rääkisid, et neid saadeti torni kaitsma, aga sinna üles sai ka üht salatreppi mööda, mis viis 23. korrusele ja sealt edasi betoonosale. Betoonosa ja metalltoru vahel on meeter-poolteist ruumi, just nagu koridor, millele järgneb väike korrus veel, seejärel salakäik, mille uks avaneb rõdule. See uks ei olnud metallist ja sealtkaudu pääses kõikidele rõdudele, samaaegselt vältides rauduksi. Kui sõdurid oleksid päev hiljem selle trepi avastanud - või kui ükskõik kes teletorni töötajatest oleks selle reetnud -, siis oleksid need 22. korrusel viibinud mehed surnud.

Ütlesin neile, et juhul, kui neid hakatakse ründama, hakatakse seda tegema katuselt ning aknast. Seega, toas nad ärgu istugu, käigu ringi väljaspool. Nii nad tammusidki mööda raudkatust. Eks neile oli ka elu kallis. Neist poistest oli mul kahju, sest selge oli, et kui sõjaväelased ründavad, siis nad tapetakse lihtsalt ära. Nad oleksid olnud ilmsed ohvrid - kus seal oleks olnud võimalik ennast kaitsta? Mõtlesin: "No poisid, te olete tublid!"

Seejärel laskusin alla ja läksin koju, jättes vahetuse tööle. Ütlesin, et nad helistaksid, kui midagi juhtub.

Ultralühilainetsehhi vanemelektromehhaanik Tõnu Vetela:

Nägin, kui esimene sõjaväemasin tuli Kloostrimetsa teelt meie masti ette. Sõjaväelased jooksid ümber masti ja jäid iga akna alla valvesse, automaat laskevalmis käes. Aknad olid lahti, suvi ju. Seejärel lõid nad ukseklaasid puruks ja tulid sisse. Meid Tištšenkoga aeti minema, enne minekut kästi kõik saatjad välja lülitada. Muidu oleks meie vahetus pidanud kestma kella üheksani.

Teletorni ülem Georgi Morozov:

Tištšenko helistas mulle kohe, kui sõdurid lõhkusid väravaid, tungisid sisse ja purustasid vitraažiklaasid. Kui sõjaväelastelt pärast küsisin, milleks nad lõhkuma pidid, sain vastuseks, et nad kartsid - vitraaži taga peidus võib ju istuda keegi meie mees ja neid tappa. Kui sissetungijad aga nägid, et karta pole vaja, nendega räägitakse rahulikult, siis nad rahunesid, küsisid isegi meie meestelt suitsu.

Pärast Tištšenko kõnet helistasin Vabariikliku Raadio ja Televisiooni Saatekeskuse administratsiooni peainsenerile Rein Ruudile. Ruudi käskis mul esialgu oodata, kuni ta sideminister Sõmeraga nõu peab. Sõmera käskis mul teletorni juurde sõita ja saada selgust, mis täpselt toimub. Istusin taksosse, 15 minuti pärast olin torni ees. Torni juurde olid juba inimesed kogunenud. Kes tuli kaitsma, kes tundis niisama huvi...

Kohe mind torni ei lastud. Otsisin üles sõdurite ülema, kellegi alampolkovniku, näitasin töötõendit ning ütlesin, et mul on kabinetis raha ja dokumendid. Alampolkovnik nõustus mind seepeale automaaturi saatel sisse laskma. 20 minutit andis aega - võtku ma oma asjad ja tulgu ruttu tagasi. Kabinetis sain aru, et telefonid töötavad, sissetungijad vist ei osanud neid välja lülitada. Sain helistada Ruudile, öelda, et olen tornis. Sõdur, kes mind saatis, seisis ukse taga, aga varsti ütles, et mis ta seal ikka seisab, ja läks konverentsisaali teiste sõdurite juurde.

Läksin välja, et esimese korruse aparatuurisaal üle vaadata. Seejärel ütlesin komandörile, et on vaja elekter sisse lülitada. Sõjaväelased tahavad ju ennast pesta, aga ilma elektrita ei tööta pumbajaam. Sõdurid pärast isegi praadisid midagi köögis, võtsid, mis külmkapis oli. Ega seal küll midagi suurt olnudki, nad siis jõid "Värskat".

Veel rääkisin ülemaga, et kuna mõni uks on lõhutud, siis sõdurid varastavad instrumente. Kui mõne käest tornis küsisin, miks ta võtab, siis sain küll alati vastuse, et: võtke-võtke tagasi, see olla ainult juhuslikult talle kätte sattunud... Nii ei saa ju! Komandör vabandas, et "sõdurid on sõdurid". Ma siis pakkusin, et kutsun oma töötajad instrumendivalvesse. Pärast kella kaheksat jõudiski kohale umbes kümme meie inimest.

Soomukid tulid teletorni territooriumile alles pärast lõunat umbes kell neli, enne nad seisid maanteel teletorni lähedal. Küsisin komandöri käest, miks ta nii hilja tankid territooriumile tõi. Mees vastas, et nad kartsid - viskab veel keegi süütepudeliga, tuleb suur plahvatus ja ohvrid.

Olin kella neljast-viiest kaheksani üksi teletorni konverentsisaalis. Kell pool viis tuli sinna üks kindral ja sõimas komandöri, et tollel olevat valve halvasti organiseeritud. Küsisin kindralilt, miks nende mehed vitraaže lõhkusid. Kindral kostis vastu: "Aga kas teil ohvreid oli? Ei olnud? No ja mida te veel tahate?"

Ma ei tea, miks nad kaableid läbi ei lõiganud, kui meie teletorni üle võtsid. Nad käisid ju koridorides treppe mööda ja nägid väga hästi, et kaablid lähevad šahtis lifti taga. Ju neil seda ülesannet siis polnud. Nad ei lõiganud isegi telefonikaableid läbi. Nii võttis minuga kaheks-kolmeks minutiks ühendust koguni TASS-i korrespondent ja küsis, kuidas olukord on.

Isegi ei tea tagantjärele, kuidas meil õnnestus sissetungijad 22. korrusest eemal hoida. Minu käest aina uuriti, mis seal korrusel on. Lõpuks tuli mu juurde koguni polkovnik Matrossovi staabist. Ütlesin neile, et seal on ainult kaablid. Väga raske oli valetada - no kes see usub!

Igor Lukas:

Morozov helistas mulle juba vara-vara hommikul, umbes pool seitse või seitse: "Tornis on sõjaväelased. Sõida kohale!" Ja viskas toru ära.

Hakkasin mõtlema: Leedus sõjaväelased tahtsid, et saatjad töötaksid, aga leedukad keeldusid saatjaid sisse lülitamast. Sellest tuli konflikt. Morozov oleks võinud öelda, et ta ei oska saatjaid tööle panna, et ta on teletorni juhataja ega tunne saatjaid. Aga kui mina - ultralühilainetsehhi ülem - sinna lähen, ma ei saa öelda, et ei oska. Hakkasin otsima kedagi ülemustest, kellelt teada saada, kas mul on ikka vaja torni juurde sõita või peaksin end hoopis ära peitma. Mis sinna sõita, kui seal on sõdurid?

Saatekeskuse peainsener Ruudi käskis mul sõita. Vastasin, et kui ma sinna lähen, siis lülitan saatjad sisse. Ma ei hakka nagu Matrossov ambrasuurile viskuma - kui seda oodatakse, siis ma parem ei sõida. Tema jälle: sõida ikka sinna ja püüa sisse lülitada ka Vikerraadio saatja. Vikerraadiost läks ju otseliin Toompeale. Palusin siis, et mulle antaks mingi auto, sest enda omaga ma sõjaväe juurde sõita ei tahtnud - lömastavad auto ära, aga kinni ei maksa pärast keegi. Ruudi organiseeriski masina.

Teletornis ütlesin, et olen tsehhiülem, ja sõdurid lasksid mind läbi. See võis olla kella 9-10 paiku. Morozov selgitas: "Vaat, Lukas, situatsioon on säärane: sõjaväelased tahavad, et sa lülitaksid sisse Kesktelevisiooni saatja. Me kõik räägime, et me ilma sinuta ei oska."

Vastasin siis, et Ruudi soovitas täita kõik nende korraldused, aga püüda igal juhul ka Vikerraadio sisse lülitada. Ultralühilainetsehhi vahetusülem Jaanus Hiis ja vanemelektromehhaanik Uno Tükk olid juba seal. Ütlesin: "Poisid, lülitame aparatuuri sisse! Jaanus, sina lülitad saatjat sisse! Uno, mine kilpide juurde ja lülita ka mingeid asju. Mina sel ajal lülitan sisse kesklainesaatja." Uno käis ringi ja lülitaski kõikvõimalikke nuppe. Mina liginesin saatjale ja lülitasin sisse Vikerraadio. Kesktelevisiooni saatja kaudu lasksime eetrisse ainult staatilise nn tabeli.

Tublid poisid olid need öises valves olnud Tištšenko ja Vetela, et nad hommikul sõjaväelaste automaaditorude ees seistes sisendliini õigesti ära kommuteerisid! Oligi nii, et kohe, kui saatja sisse lülitasin, läks õige asi eetrisse.

Niisiis, lülitasime sisse ja istusime. Ohvitserid, sealhulgas kaks või isegi kolm alampolkovnikut, istusid ka meiega; neil oli seal nagu staap. Meiega nad ei suhelnud.

Äkki jooksis sisse Jaanus ja teatas, et juhtus midagi - võib-olla järsk pingetõus - ja Vikerraadio saatja lülitus välja. Tuleb teist korda sisse lülitada. Saatja koosnes kahest poolest. Kui ühe poole sisse lülitasid, hakkas see mõneks ajaks undama nagu ventilaator. Sisse lülitada tuli saatja aga nii, et sõjaväelased aru ei saaks. Lubati ju sisse lülitada ainult Kesktelevisioon. Jooksime siis mööda saali ja kujutasime tormilist tegutsemist; mina läksin vaikselt ja lülitasin jälle Vikerraadio sisse. Pärast ei juhtunud midagi erilist. Vaatasime televiisorit.

Jaanus oli väga tubli. Me vaatasime Soomet. Soome näitas kogu aeg seda, mis Moskvas toimub. Ohvitserid käisid perioodiliselt meie kabiinis, ja siis ma ütlesingi Jaanusele: "Sa räägi neile, mis seal toimub!"

Üks ohvitseridest istus kogu aeg meie juures ja Jaanus tõlkis vaikselt, mis Moskvas uudist. Soome näitas esimesena, et kõik on lõppenud. Nad kuulsid seda ja jooksid kohe omadega ühendust võtma.

Ebameeldivaid momente meenub ka. Näiteks jookseb poolakast mastimees Waclaw Perdzewitsz ootamatult meie juurde, vannub "mattidega" ja räägib, et sõdurid kolavad kõikidel korrustel ringi. 10. korrusel oli aga restorani viinaladu. Võtsime siis Perdzewitsziga alampolkovniku ühes, ja too peatas sõdurid, ning viina juurde nad ei jõudnud.

21. korrusel oli restoran. Helistasid selle peremehed ja palusid, kas ma vaataksin, mis seal alles on. Läksin ühe alampolkovniku juurde ja ütlesin, et on vaja minna vaatama, mis 21. korrusel toimub. Ta andis mulle saatjateks kaks automaatidega sõdurit.

Aga 22. korrusel tammusid ringi need poisid, kes n-ö katusel istusid. Sammud kostsid peakohalt selgesti...

Mõtlen tagantjärgi sageli: teletornis oli väga suur kompartei organisatsioon; töötajatest pooled olid eestlased, pooled venelased, aga konflikte polnud. Ja keegi meie inimestest ei öelnud selle 22. korrusele viiva salatrepi kohta mitte midagi. Inimesi oli erinevaid, aga ühtegi reeturit polnud - kõik olid Eesti patrioodid. Vaatamata isegi sellele, et paljud olid Eesti iseseisvumise vastu.

Ma ei tea, kas Morozov räägib seda, aga talle helistati kogu aeg ja öeldi: "Näita treppi!" Helistasid vist intrid ja karjusid: "Sa, poiss, vaata ette, sul läheb kehvasti, kui sa ei näita sõduritele, kuidas sinna pääseb!" Aga ta ei näidanud kellelegi salajast teed.

Kui sellest päevast juttu tuleb, on peakangelased ainult need neli meest, kes 22. korrusel istusid. Muidugi on nad kangelased. Oli õudne seal olla, nad ei näinud midagi. Aga teised, kes päev läbi sõduritega kokku puutusid, - just tänu nende tegevusele püsis olukord rahulik. Võtke näiteks Jaanus Hiis, kes seal istus ja sõjaväelastele Soome uudiseid tõlkis. Või meie juht Morozov, kes suutis torni lõhkumise ära hoida.

Ukraina rahvusest Tištšenko näiteks on praeguseks juba ära Kanadasse sõitnud, talle on see kõik ajalugu. Aga pärast teletorni kaitsmist me isegi taotlesime konkreetselt talle eriliste teenete eest Eesti kodakondsust. No sinnapaika see jäigi.

Tavaliselt see korrespondente ei huvita. Nemad tulevad teletorni oma kontseptsiooniga: näidake, kus need kangelased tegutsesid!

AADU JÕGIAAS

[illustratsioonid] Dessantvägede lahkumine Teletorni juurest.

VÄRSKE RAAMAT: 20. augustil esitles Aadu Jõgiaas oma uut taasiseseisvumist käsitlevat raamatut "Leegitseval piiril".

Jaga |