Käremeelse Mart Helme pildikesi nüüdisajast ja ajaloost

 Teoses on ühtekokku 62 lugu, igaüks pikkusega kolm-neli lehekülge. Neis on välditud pikki targutusi ja keerutusi. Autori stiil on ladus, tekst hästiloetav. Seetõttu võib kogumikku soovitada neile noortele, kes poliitika ja ajaloo vastu huvi tunnevad ning oma peaga mõelda oskavad, kuid pikki tekste lugema ei vaevu.

Juturaamat (ajaloo-) huvilistele

Alustuseks on autori mälestused oma isast, kes Teises maailmasõjas sõdis Saksa poolel, ilma et oleks sakslaste suhtes erilist sümpaatiat tundnud, kuid kes pidas seda toona ainsaks võimaluseks võidelda venelaste vastu. Järgnevates lugudes räägitakse läbisegi nii sellistest vanal hallil ajal toimunud võitlustest nagu Madisepäeva lahing, Liivi sõda, Inglise–Buuri ning Hiina–Jaapani sõda kui ka meile sootuks lähematest USA–Vietnami või Venemaa–Gruusia sõjast.

 Kõigist neist püüab autor leida mingi iva, mida saab õpetlikult üle kanda ka tänapäeva. Enamikul juhtudest on selleks tõdemus, et ohtliku vaenlase kõrval ei või nõrgem kunagi kindlalt loota liitlastele ja nendega sõlmitud lepingutele.

Ses mõttes on eriti iseloomulik kaheksas lugu – „Bütsants ja Euroopa solidaarsus“. Selles räägitakse kristlaste lootustest Rooma paavsti ja teiste Euroopa riikide abile, kui türklased ähvardasid vallutada Konstantinoopolit. Paraku jäi abi tulemata ja Konstantinoopol langes.

 Selles kontekstis on ilmne paralleel Eestiga – autor annab mõista, et Venemaa rünnaku korral Eesti ei saa NATO abile sugugi kindel olla.

Sõjateemaliste lugudega seondub veel mõte, et lahingute edukus ei sõltu mitte ainult sõjaväe suurusest, vaid üsna olulisel määral ka poliitikute ja väejuhtide tarkusest ning sõdurite ennastsalgavusest.

Poliitika valud ja vaevad

Artiklites, kus põhisisuks poliitika, keskendub autor mõistagi Eestis toimunule ja toimuvale. Ta möönab, et nõukogude ajal oli võimekamatel eestlastel valida kahe võimaluse vahel: kas minna koostööle komparteiga ja saada osa väidetavalt parteilastele langevatest hüvedest, või jääda kõrvale ja leppida piskuga?

Helme arvates ei suutnud suurem osa eestlasi kiusatusele vastu panna; ta nimetab seda aega „müüdavate nahkade turuks“.

 Kuid Helme on õigustatult kriitiline tänases Eestis kehtiva poliitilise süsteemi suhtes. Ta kirjutab, et „ebademokraatlik ja välisjõudude poolt välja valitute võimu kindlustav valimisseadus nihutas Eestis juhtivatele kohtadele kliki, kes on praeguseks reetnud mitte ainult meie põhiseaduse ja rahvusriikluse idee, vaid ka rahvuse ja riikluse tervikuna“ (lk 21).

 Tänaste võimulolijate moraalitusele annab Helme 75. leheküljel järgmise iseloomustuse: „Maksumaksja kulul kallites restoranides prassimine, kallite autode vargalik liisimine, soojades maades „tööreisidel“ ja „koolitustel“ käimine, mitmel töökohal raha võtmine ja korruptiivselt legaliseeritud hiigelpalkade taskusse ajamine on selle igapäevasteks näideteks.“

Ühes kambas võimukoalitsiooniga

Niisuguste igati õigustatud seisukohtade kõrval ei suuda autor aga distantseeruda nendesamade võimuparteide kultiveeritavast vihast Rahvarinde ja Keskerakonna vastu. Ta kordab mingil hetkel uuesti üle rahvusradikaalide poolt ammuilma välja mõeldud väidet, et Rahvarinne oli NLKP ja KGB poolt organiseeritud liikumine. Helme pakub omapoolseks argumendiks, et rahvarinded tekkisid Baltikumis peaaegu üheaegselt. (Siinkohal pole mõtet raisata trükimusta sellise väite absurdsuse tõestamiseks.)

 Samuti ei suuda Helme jätta kasutamata võimalust mustata Keskerakonda ja Edgar Savisaart, lisades omalt poolt veelgi paksemaid värve. Lk 31 on ta kirja pannud järgmise tiraadi:

„Kui me vaatame tagasi Keskerakonna ja isiklikult Savisaare fenomenile Eesti poliitikas, siis näeme, kuidas need on ajas järjekindlalt paiknenud Moskva huvide teljele. /.../ Järeldus, mis sellest vältimatult tuleneb, on seega, et Keskerakond kujutab endast Vene impeeriumi tööriista Eesti sisepoliitikas, ning kõik need, kes sellesse erakonda kuuluvad, töötavad – isegi kui nad seda ei taipa – Venemaa võimu taaskehtestamise eest Eestis.“

 Pole midagi üllatavat selles, et Mart Helmele ei meeldi Keskerakond. On ju see tema EKRE konkurendiks tulevastel valimistel. Samas peaks pealtnäha soliidne härrasmees hoiduma serveerimast isegi hullemaid labasusi, kui seda teevad tema poolt nahutatavad võimulolevad erakonnad. Paraku on ta taibanud, et tema raamatus ära toodud ja Joseph Goebbelsile omistatud idee „Laimake, midagi jääb ikka külge!“ toimib ka tänase Eesti valijate puhul.

 Samas ei anna Mart Helme endale aru, et valijaid selliste väidetega kallutades töötab ta hoopis sellesama võimukliki huvides, kelle tegemisi ta eespool tsiteeritud kombel taunib.

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |