Ajakirjanduslik Alzheimer ehk „diktatuuridialoog“

Keskerakonna kongressi eelne meediamöll näitas liigagi selgelt, kes on ses suhtes lootusetu ja kes suudab ka ise mõelda. Aarne Rannamäe „Vabariigi kodanikud“ (24.11.) oli tehtud parimas „diktatuuridialoogi“ vaimus. Ise küsiti ja ise vastati, mitte ühtegi vastalist „trotskit“, „zinovjevit“ või „buhharinit“ ekraanile ligi ei lastud.

Kogu aeg käis jutt Savisaarest,

aga saates polnud ühtegi inimest, kes toetanuks tema kandidatuuri. Ometi on neid vaatajate seas tuhandeid. ERR-i eetikanõunik arvas hoopis, et kõik on eetiline ja tasakaalus, kui ühe nädala kolmes saates valivad ühe partei vihavaenlased sellele parteile innukalt uut esimeest. Ja Delfi kuulutas sellegipoolest võidu järel, et „hoolimata Savisaare massiivsest rünnakust...“.

Kus oli see rünnak? – küsib too tubli eestlane, kes vaatab ainult ERR-i. Isegi Savisaare võidu puhul anti millegipärast sõna valitsusparteidele, võitja arvamust polnud mitte kusagil.

Kogu maailm säriseb praegu ajakirjandusvabaduse, inimõiguste, vastutuse loosungitest... Lastagu õhku kasvõi kogu Pariis, aga islamivastaseid karikatuure tohib ikka edasi sirgeldada, sest nii saab kuulsaks, tuntuks ja ekraanile!

Meil ei ole oma Allahit, keda alandada, meile piisab Savisaarestki... Teeme temast muusikali, kirjutame artikleid, räägime, räägime, räägime...

Räägime millest?

Räägime sellest, et „diktatuuridialoogi“ edendamiseks (tõlge: võimumonoloogiks!) on äärmiselt vajalik igasuguste vastaliste meediakanalite sulgemine. Jah, Keskerakonna juubelikongressi eel isegi enam ei varjatud, mis on põhisiht. Küsimus polnud astmelises tulumaksus, tööpuuduses, inimeste lahkumises, majanduse edendamises ega kogu Eesti arendamises (NB! kui mitte arvestada Kadri Simsoni sisukat kongressikõnet!).

Ajakirjanike olulisima soovina kõlas vastaliste meediakanalite sulgemine ehk siis – tsensuuri varjatud taastamine, et jääks kõlama vaid üks, diktaatorlik tõde. Loomulikult on olemas internet, aga ingliskeelsed, prantsuskeelsed, saksakeelsed ja isegi mitte soomekeelsed reporterid ei viitsi pisikese Eesti asjaajamistesse sekkuda. Ainult need venekeelsed...

Jäävad vaid venekeelsed väljaanded

Ja seepärast lõpetatagu ka Venemaaga igasugused suhted, alustatagu taas külma sõda, kus kõik vahendid on lubatud! Aga isegi raudse eesriide taga oli vastumeelse teabe täielik sulgemine utopistlik soov, sest näiteks Nõukogude Eesti kodanikud vaatasid Soome televisiooni ja kuulasid Ameerika Häält. Ka praegu kättesaadavad Venemaa kanalid tutvustavad nõukogudeaegsete dissidentide elulugusid; erinevalt meie omadest, sest meil on paljud stagnaaegsed kangelasteod tabud.

Ka oktoobrikuine „Spordileht“ aastast 1988 pole meil meenutamist väärt ega internetis aukohal, kuigi peaks olema! Miks? Sest kosmonaut Juri Baturin ja tema kolleegid kirjutasid aastal 1988 valmis vaba ajakirjanduse seaduse projekti, et lõpetataks tsensuur. Aga kuna seda polnud Moskva tsenseeritud ajakirjanduses võimalik avaldada, siis ilmuski projekt kõigepealt hoopis Tallinnas – eestikeelses „Spordilehes“, mida tsensorid eriti ei lugenud ja millel puudus venekeelne vaste.

Sama teksti avaldas kohe pärast seda ajalehe „Molodjož Estonii“ peatoimetaja Irina Ristmägi, nüüd juba tõrgeteta ka vene keeles. N.Liidus oli nimelt selline kord, et trükisilmunut enam uuesti ei tsenseeritud.

Muide, just kohalik ImpressumClub, mille külalisi väntsutatakse sama hullusti kui Keskerakonda, kutsus novembris Eestisse külla sellesama Juri Baturini, kes NSV Liidus ajakirjandusvabaduse tagamise projekti meie „Spordilehes“ avaldas. Mees oli aastail 1993–1997 president Jeltsini nõunik, ta on mitmete teadusteoste autor ja valdab kuut keelt. Tema külaskäigust eestikeelne ajakirjandus vaikis, sest ajakirjanduslikust Alzheimerist vaevatud ajakirjanikud ei taha meenutada meie lähiminevikku ega inimeste tegelikke teeneid, ammugi mitte venelaste omi.

Näiteks Irina Ristmägi hakkas 1980-ndate lõpul avaldama ajalehes „MolodjožEstonii“ rubriike eestlaste rahvakommetest ja õpetama eesti keelt, mispeale kutsuti ta EKP Keskkomiteesse ja süüdistati eesti natsionalismis. Aga selle Keskkomitee aparaati kuulusid ka eestlased.

Ajakirjanduslik Alzheimer

on teatavasti muutunud kohalikuks katkuks suuresti tänu kahe kommunisti sügavale ja siirale sõprusele – hiljuti ametist lahkunud meediabossi Mart Kadastiku ja Euroopa Liidus jätkava kommunistliku parteisekretäri Andrus Ansipi omale. Need kaks meest jätsid pärast lahkumist maha laastatud maa ja isegi õhu, sest Estonian Airi katastroof on võrdväärne parvlaeva „Estonia“ uppumisega. Ka meie riiklik lennufirma ei hukkunud ju üksi, vaid hukutas taas sadu töötajaid ja heitis tuulde miljardeid maksumaksjate raha – aga ei mingit kohtuprotsessi ega pikemat meediaskandaali. Meedia-Alzheimerit põdevad ajakirjanikud hoopiski tahavad oportunistlikku ajakirjandust täielikult sulgeda, sest neil puudub hinge- ja vaimujõud arukate eestlastega ausat dialoogi pidada.

Eesti Vabariigi tõeline häda

pole seega mitte Savisaar ja Keskerakond, vaid kurb tõsiasi, et me pole suutnud moodustada ühtegi teist Keskerakonnaga võrdväärset parteid, mis edendaks majandust ja inimeste argielu, et nad Eestist ei lahkuks. Mälunõtruse tõttu ei märka nn riigimeedia, kuidas meil siin virelevad kodakondsuseta ja kodudest välja aetud inimesed, kes pole lihtsalt saamatud hädavaresed, nagu meediadiktatuuri pooldavad ajakirjanikud päevast-päeva edastavad koos naeratavate kaasvestlejatega, et kiita ennast ja demonstreerida oma uhket üleolekut Eesti Vabariigi süvaprobleemidest.

Meil pole tekkinud uut parteid, mis räägiks rahvaga ausalt ja lõpetaks ärplemise: näe, meil õnnestus murranguajal taskud täita ja rahva vara oma nimele kantida, aga teil mitte! Elage või surge, mis see enam meie asi on! Meie jätkame ikka vanas vaimus: paljastame ühtesid küüditajaid ja kommuniste, samas ümmardame teisi, n-ö siis „häid“ kommuniste nagu Ansip/Kadastik!

Seepärast hüvasti, „diktatuuridialoog“!

Klõpsutan end parem vaatama Tallinna Televisiooni ja avan lugemiseks Kesknädala veebi. Uskumatu, et ma seda teen. Mina, kes ma lootsin kirjanikuna kord nii väga Eesti NSV teenelise kirjaniku Lennart Meri imelistele kõnedele.

Aga elu pole kirjandus ja argipäevas ei piisa ainult isamaalisest ilulemisest ega vastaste „rahvavaenlasteks“ tembeldamisest! On vaja tunda ka majandust. Tallinna pidev majanduslik tõus on tõendus, et üks linn võib ka Eesti Vabariigis areneda.

Aga teatavasti isegi maailmakuulsa dissidendi Andrei Sahharovi silmad ei avanenud kohe. Kõigepealt imetles ta N. Liidu loosungeid, meisterdas kallile impeeriumile ülivõimsa pommi, ja sai alles märksa hiljem aru, et oli kuulanud kogu aeg võimumonoloogi, millest sai oht kõigi elule.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste] Isegi Savisaare võidu puhul anti millegipärast sõna valitsusparteidele, võitja arvamust polnud mitte kusagil.

Jaga |