Kohtumine välisukse esimesel ruutmeetril

B. Lodjak,      04. detsember 2002


Olin aastaid Maalehe tellija. Leidsin sealt positiivseid kirjutisi, mis kajastasid tõsimeelselt maainimeste elu ja tegevust.
Minu sümpaatia Maalehe vastu kahanes tugevasti põgusa kohtumise järel lehe noore ja sümpaatse Tartu korrespondendiga, daamiga, kes vahetas välja Nasta Pino. Nime ma ei tea. See ülilühike kohtumine leidis aset ajal, mil talumees sai piimaliitri eest 1,3 krooni, sea tapmine kodus oli keelatud jne, jne. Laeva taluseltsi liikmetest kolmandik oli juba selleks ajaks oma tegevuse lõpetanud, ülejäänud läksid üle ühe lehma ja sea pidamisele, et perel siiski hinge sees hoida. Olin seda kohtumist taotlenud mitu kuud ja mainitud korral see lõpuks õnnestus Maalehe Tartu kontori välisukse esimesel ruutmeetril. Tutvustasin ennast ja palusin ära kuulata. Tahtsin Maalehe tähelepanu juhtida talumeeste kriitilisele olukorrale. Lootsin, et Maaleht tuleb appi, tutvustades rahvale maainimeste rasket olukorda. Korrespondendi reageering oli kiire, resoluutne ja solvav. Ta ütles, et temal pole aega ja minu vestlusteema ei huvita kedagi ning siirdus oma kabinetti.
Edasi hakkasid mulle vastu Andres Langemetsa targutused, filosoofiasse kalduvad kirjutised, mis ei sisalda midagi maainimesele vajalikku.
Minu suhted Maalehega katkestas lõplikult Lembit Remmelga retroviisor ühes Maalehes, kus ta nimetab president Arnold Rüütli abikaasat Ingrid Rüütlit lihtsalt vanamooriks. Selline väljendus vabariigi esimese daami, filosoofiadoktori, üliautoriteetse naise kohta on rohkem kui solvav ka kõigile Ingrid Rüütli austajatele.
Kirjutasin Maalehe toimetajale Sulev Valnerile ja kirjutise autorile, et nad avalikult proua Rüütli ees vabandaksid. Kas nad seda tegid või ei, ma ei tea.
Palun minu kirjutis täismahus avaldada!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)