Eestlased, pange ise oma pruulikojad käima!

Paraku valmistas maitsete degusteerimisvõimalus Õllesummeril pettumuse. Probleem ei ole mitte Õllesummeris, vaid selles, et Eestis praktiliselt puudub kodumaise õlle valik.

Peale Saaremaalt Pihtla vallast pärit koduõlle (mille telgi juures lookles pidevalt pikk järjekord) ja Rae vallast pärit väiketootja õlle siinkirjutaja kodumaist õlut Õllesummeril ei leidnudki. Siinkirjutajale teadaolevalt toodetakse minimaalsetes kogustes kodumaist õlut veel Kochi Aitade Trahteri pruulikojas, Tartus Püssirohu keldris, Tallinnas Beerhouse'is ja imepisikeses pruulikojas Emmaste vallas Hiiumaal.

Carlsbergile kuuluvat Saku õlut, soomlaste Olvile kuuluvat A Le Coqi õlut ega taanlaste Harboes Bryggeri ASile kuuluvat Viru õlut kindlasti eestimaiseks, peale vormiliste määrangute, küll kuidagi pidada ei saa.

Õnneks muutus nüüd Eestis seadus, mis lubab hakata koduõlut müüma ning annab võimaluse väikepruulijatel pead tõsta. Suured õlletootjad on aastaid tootnud paljusid erimarke, mille vahel ülisuuri erinevusi ei ole. Siiani puudub Eestis spetsiifiliste õllede tootmine ja joogiharjumus.

Enamik nn rahvuslikke õllesid kuulub suurkorporatsioonidele

Hull seis nn „rahvuslike õlledega“ valitseb ka maailma õlleturul. Patriootlik Baltika õlut ostev venelane ostab tegelikult Carlsbergile kuuluvat kaupa ning „kodumaist“ Lapin Kultat eelistav soomlane ostab Heinekeni kontsernile kuuluvat kaupa. Karhut ostes aga eelistab soomlane taas kord Carlsbergi omandusse kuuluvat märjukest.

Kõigile Tšehhi õllesõpradele (ja neid on ka Eestis palju!) lihtsalt teadmiseks, et näiteks Zlatoprameni ja Starobrno õlu kuulub Heinekeni kontserni, Staropramen aga megakorporatsiooni Anheuser-Busch InBev N.V. (lühendatult ABInBev) alla. Eestis edukalt müüvad õllemargid nagu Kozel, Pilsner Urquell ja Gambrinus kuuluvad Londonis peakorterit omava rahvusvahelise korporatsiooni SABMiller valdusesse.

Vaid Budweiser Budvar kuulub Vikipeedia andmetel tuntumatest tšehhi õlledest veel riigile ja seda Budweiseri nime üle peetavate kohtuvaidluste tõttu. Nimelt on ka ABInBev toodete hulgas Budweiseri nimeline õlu. Pärast nimevaidluse lõppu ja Budvari privatiseerimist libiseb tõenäoliselt ka see õllemark mõne suurkorporatsiooni manu.

Kuigi poes käies võib tunduda, justkui oleks õlletoodete valik piiritu, kuulub enamik pakutavatest markidest 4–5 suurkorporatsioonile, kes suures osas valitsevad maailma õlleturgu.

Heinekeni kontsernile kuuluvad näiteks sellised margid nagu Newcastle, Fosters, „itaallaste au ja uhkus“ Birra Moretti, Strongbow siider jne. Suurkorporatsioon Morson Coorsile kuulub aga näiteks väidetav „India õlu“ Cobra, Corona, Carling jne. ABInBev-ile kuuluvad sellised „belgia õllesõprade“ margid nagu Leffe ja Stella Artois. Lisaks Becks, Hoegaarden jne.

Suurkorporatsioonid on jätnud ülesostetud õllebrändidele ilmselt petlikult „rahvuslikkuse“ märgi külge, et toodet paremini müüa. Laias laastus võib aga öelda, et tegelikult belgia õlut ostes saad sa tõenäoliselt Heinekeni toodangut, saksa õlut ostes Carlsbergi oma ja vastupidi.

Viimasel dekaadil meeletute ülesostmiste tulemusel on õlletootjate hulk turul jäänud väga väikseks. Olukord oleks just nagu mõnes kommunistliku riigis. Globaliseerumise tulemusel on väliselt tarbija valik toodete näol suur, kuid pakkujaid turul on ülivähe, peamiselt on tegu suurkorporatsioonidega.

Suurbritannias sulgetakse massiliselt pubisid

Suurbritannias on pubid olnud paikadeks, kus regionaalsed ja sõltumatud pruulikojad on edukalt aastasadu pakkunud oma toodangut. Seoses ülemaailmse majanduskriisiga algas Suurbritannias pubide kiire kadumine. 2008. aastast alates on Suurbritannias suletud 4500 pubi. Igal nädalal paneb uksed kinni 50 pubi.

Suurbritannias on järjepidevalt tõusnud õlleaktsiisid. 1 pint õlut briti pubis maksab keskmiselt 3 naela, supermarketis aga 1 nael. Iga kolme naela eest pubis müüdud õlle pealt läheb rohkem kui 1 nael maksuna riigile.

Paljudele inimestele ei ole enam jõukohane osta õlut pubist ja nad teevad sisseoste selle asemel supermarketitest. See on aga vesi suurkorporatsioonide veskile, kes pakuvad madala hinnaga oma õlletoodangut supermarketites. Pubide sulgemisega väheneb brittide jaoks osa traditsioonilisest kogukondlikust läbikäimisest, mille hulka kuulub ka kohaliku regionaalse väiketootja õlle tarbimine. Üleilmastumisprotsess ei jäta kahjuks eriti ruumi briti väiketootjatele õllevaldkonnas läbi lüüa. Pigem püütakse kuidagi rünnakutele vastu seista.

Sõltumatud õlle väiketootjad on moodustanud Briti Sõltumatute Perekondlike Pruulikodade ühenduse (Independent Family Brewers of Britain – IFBB). See organisatsioon moodustati 1990. aastatel pärast Euroopa Komisjoni ettepanekuid, mille tulemusel oleksid väiksed pruulikojad võinud kaotada õigused omada pubisid, kus müüakse nende toodangut. IFBB üritab säilitada väiketootjate õigusi ja kaitsta pruulikodasid Heinekeni, Carlsbergi ja teiste suurkorporatsioonide ülesostmisaktsioonidest.

Muide, mõne IFBB-sse kuuluva pruulikoja toodangut on võimalik osta ka Eestist. Näiteks sellised brändid nagu Fullers, Twaites, Sheperd Neame ja Theakston on müügil Prismas, Stockmannis, Kaubamajas, Rimis. Loomulikult on väiketootjate hind tavaõlledest kõrgem. Kõigile neile, kellele on oluline väiketootjate ellujäämine, soovitan siiski osta just neid õllesid. Ka mujal Euroopas on säilinud sõltumatute pruulikodade tegevus, aga nende toodangu hind jääb ilmselt eesti tarbijale kõrgeks.

Omamaine õllekultuur tuleb taastada

Siinkirjutaja ei ole vastu ühelegi õlletootjale. Nii Sakul kui ka A Le Coqil on läbi aastate olnud müügil väga häid õllemarke. Protestima paneb asjaolu, et pakutav õlleturg brändide koondumisega mõne suurkorporatsiooni kätte on sisuliselt jäänud olematuks. Kuigi poes õlleriiulite juures viibides on soovitud jätta muljet, justkui oleks õllevalik piiritu, on kartellid tegelikult hõivanud terve õlleturu, mis on igati taunitav.

Erinevalt Suurbritanniast, Belgiast, Saksamaast ja teistest Euroopa riikidest pole meie poelettidelt võimalik tõelist kodumaist õlut osta. Seetõttu soovitan eestimaistele väiketootjatele nüüd seadusemuutusega rohkem hakata pruulima omanäolist õlut. Uskuge, Teid saadab edu. Eesti inimesed eelistavad järjest enam kodumaist regionaalset toidu- ja söögipoolist. Seda tõestab talu- ja ökopoodide kasvav populaarsus. Isegi kui supermarketites ei õnnestu väiketootjatel oma toodangut turustada, siis just talupoed ja Õllesummeri-laadsed üritused on paigad, kus tutvustada ehedat kodumaist õlut, mille maitse enamik eestlastest on ära unustanud.

Praegust Eestit pole võimalik nimetada tõelise õllekultuuriga riigiks, sest puuduvad omamaised pruulikojad ja poodides on vaid 4-5 suurkorporatsiooni poolt pakutav. Äratagem seetõttu taas üles ehe Eesti õllekultuur, mille traditsioonid ulatuvad aastasadade taha.

 Indrek Veiserik

Jaga |