Jelena Frunze: Erahuvihariduse probleemid vajavad arutamist

Kuidas ja miks sündis idee luua Tartu erahuvikoolide töörühm?

Kolleegidega kokku saades arutati ikka oma tegevusega seotud küsimusi, ja siis selgus, et mitmed asjad vajaksid muutmist. Kutsusime kõigi Tartu erahuvikoolide esindajad kokku ümarlauale, et oma probleemidest ühiselt rääkida ning lahendusi otsida. Kohale tulid 17 organisatsiooni juhendajad ja juhatajad ja selgus, et ühe aruteluga me oma probleeme ei lahenda. Nii see töögrupp sündiski – vajadusest.

Kui palju on Tartus üldse erahuvikoole?

Tegutseb ligi paarkümmend erahuvikooli, kes saavad linnalt tegevustoetust. Nende nimekirjades on enam kui 3000 harrastajat. Seega: meid on üsna palju. Kõik ei osale küll töögrupi töös ega vastanud ka töögrupi poolt välja töötatud küsimustele, millega üritasime probleemid kaardistada. Kel pole aega, kel on ilmselt kõik hästi – eks see on ka igaühe oma valik. Meie pakume lihtsalt võimalust omavahel rääkida ja asju arutada ning lahendusi leida.

Räägi natuke probleemidest, mis teie tööd on takistanud.

Alustame kasvõi koolituslubade andmisest. Meie hinnangul saavad erahuvikoolid neid praegu Haridus- ja Teadusministeeriumilt liiga lihtsalt. Vaja oleks rohkem professionaalsust – õpetajate oma just. Vaja oleks ka kindlust, et kool toimib ja on jätkusuutlik, et koolil oleks asjalik õppekava jne. Praegu saab koolitusloa väga lihtsalt – võtad sõbrad kokku, teed kooli, ja saad ka peaaegu kohe koolitusloa. Erahuvikoolid tunnevad puudust süsteemsetest kvalifikatsiooninõuetest.

Vajame professionaalseid õpetajaid-treenereid, aga neid on kulukas palgata, me ei saa seda endale hästi lubada. Raske on leida spetsiifilisemate valdkondade õpetajaid – neid on vähe, nad töötavad tihti mitmes kohas või suure koormusega, nii et nende vabu aegu on raske õppekavajärgse tunniplaaniga klappima saada.
Meil on tekkinud ka küsimusi huvihariduse rahastamise osas: näiteks miks spordiklubidele makstakse pearaha rohkem kui erahuvikoolile, kuigi meie kulutused pole sugugi väiksemad? Miks saavad muusika- ja balletikoolid linnalt 175 eurot lapse kohta, muu valdkonna omad 140 eurot, aga spordivaldkonnas tegutsejad hoopis 237 eurot?

Suuri probleeme on ruumidega: oma maja oleks ideaalne, aga seda saavad lubada vähesed. Tegime ka küsitluse koolide seas ning selgus, et Tartu koolid pole huvikoolidele ruumide kasutada andmisest eriti huvitatud. Või küsivad sellist raha, mida meie maksta ei suuda.
Küsimusi tekitavad ka omavalitsused, kelle lapsed meie koolides õpivad, aga kes selle eest maksta ei taha. Tartu erahuvikoolides õppivad lapsed ja noored on enamikus Tartu linnast, aga lisaks on meil õpilasi kokku 18 omavalitsusest ja mitte ainult Tartumaalt. Osa omavalitsusi maksab nende eest korralikult nn pearaha, osa ei taha seda teha. Meie aga kulutame nende teiste peale ju samamoodi nagu nende õpilaste puhul, kelle eest omavalitsus maksab!

Teie probleemid on siis mitmetahulised – osa neist saaks lahendada Tartu tasandil, osa vajab koostööd ministeeriumiga?

Just. Tegelikult – ministeeriumitega. Huviharidus on imelik valdkond, mis allub kahele ministeeriumile: koolituslube jagab Haridus- ja Teadusministeerium, valdkonda juhib aga Kultuuriministeerium. Seni on aga mõlema ministeeriumi koostöö olnud väga puudulik. Me sooviksime alustuseks, et huviharidus oleks ühe ministeeriumi hallata – nii tundub lihtsam ka riigi jaoks.

Tartu linnale oleme oma ettepanekud esitanud, nüüd ootame tagasisidet. Näiteks on meil suur probleem pearaha maksmisel siis, kui laps käib mitmes huviringis või huvikoolis: nn teise eelistuse saanud huvikool pearaha linnalt ei saa. See tundub meile ebaõiglane, sest kulu on ikka sama mis nn esimese eelistusega lapse puhul. Selliseid probleeme on tegelikult palju ja enamik neist on huviharidusega tegelejatele tuttavad, ükskõik, kas nad tegutsevad Tartus, Tallinnas või kuskil mujal.

Millised ettepanekud veel esitasite?

Soovime näiteks rahastamise muutmist ja spordiklubidega võrdsustamist – meie arvates on nii tants, laul, sport kui ka kunst huvihariduse ja lapse tuleviku mõttes võrdsed. Samuti vajab muutmist huvihariduse ja -tegevuse liigitamine: hetkel jaotub see spordiks, balletiks ja muusikaks ning muuks. Selgelt on see „muu“ liiga lai. Meie hinnangul võiks jaotus olla: sport, muusika, tants ja teater, kunst ja üldkultuur, loodusteadused ja tehnika.

Loodame linnalt tuge ka selles osas, et üldhariduskoolid rohkem vastu tuleks ja oma ruume kasutada annaks. Kõik saalid ei ole ehk igal õhtul hõivatud?

Meie hinnangul saaksime anda huviharidust palju suuremale hulgale lastest, aga esimene piirang tekibki ruumide puudusest – neid lihtsalt pole või on kallid. Tantsida ei saa päris igal pool, muusikat ei saa igal pool teha jne.
Seni oleme toimetanud igaüks omaette, loodame, et nüüd – ühiselt – saame ka oma probleemidele lahenduse. Vähemalt on hakatud erahuviharidusest rääkima.

Küsimusi küsis TRIIN LUKK

Jaga |