Rahvaliidu kongress: ärevus ja mure

Pärnus käinud Kesknädala allikate info põhjal saime ülevaate Rahvaliidu kongressil toimunust ja sealt meeldejäänust. Kesknädal ise viibis Tallinnas Solarises Keskerakonna kongressil, kuid jälgis siiski ka Keskerakonna kauaaegse partneri ja liitlase tervist pärast rohkeid üleelamisi - igas mõttes.

Ärevus ja mure

Nagu meile edastati, olnud Pärnu kontserdimaja saalis tunda ärevust ja muret Rahvaliidu tuleviku pärast. Tõsi, erakonna toetus on langenud kahele protsendile, kahed valimised järjest on läinud halvasti. Kõigele sellele lisavad tõrvatilku  suured sisemised vastuolud. See kõik on innustanud Rahvaliidu sotsiaaldemokraatliku leeri lootusi.

Siit-sealt on Kesknädalani varemgi jõudnud, et praegune liider Karel Rüütli kaalus juhina jätkamist pikalt. Siiski otsustas ta kongressil kandidaadina üles astuda. Erakonna juhiks valitigi Karel Rüütli. Aseesimeesteks valiti tagasi Ene Tomberg ja Kajar Lember. Endisi aseesimehi Ester Tuiksood ja Jaanus Männikut asendavad nüüd Anto Liivat ja Ingvar Tšižikov. Aasta rahvaliitlase tiitli sai erakonna raudvara Mai Treial.

Sõerdi loobumine tõi pettumuse

Selgus ka mõndagi ootamatut. Kuna maakonnaühenduste kaudu esitatud Aivar Sõerd oma kandidatuuri taandas, esitati Rüütli kõrval kongressi ajal esimehe kandidaadiks Ingvar Tšižikov. Maakonnaühendused erakonnas ja avalikkuses tundmatut Tšižikovi ei esitanud. Seepärast leidis mees ise kongressil erakonnakaaslase, kes tema kandidatuuri toetaks.

Suur osa rahvaliitlasi lootis siiski endisele tublile rahandusministrile Sõerdile, kes aga põhjendas oma taandumist sellega, et juhatuse liikmena suudab ta erakonna rahanduspoliitiliste küsimustega oluliselt rohkem tegelda. Pärast seda, kui Sõerd oma kandidatuuri maha võttis, olnud saalis tunda pettumust. Tõestus? Palun väga - erakonna volikogu kandidaadina sai ta pea kõigi delegaatide toetuse.

Rahvaliidus sotside tiib

Tšižikov esines kongressi ees kõnega, kus ta keskendunud peamiselt juhtkonna kriitikale, kuid see kriitika olnud mitme allika arvates pigem populistlik. Tšižikovile läinud hääled näisid seega tulevat vaid neilt rahvaliitlastelt, kes näitasid üles rahulolematust erakonna madala reitingu pärast.

Tundub, et vastu meedia poolt ülesköetud ootusi ei vaevanud rahvaliitlasi eksistentsiaalne küsimus: kas jätkata?, vaid hoopis: kuidas jätkata? Kongressil kõlanud mitu sütitavat kõnet erakonna missiooni kandmise vajalikkusest. Samal ajal aga ei viidatud, milliseid samme siis tuleks astuda, et erakond  Eesti poliitilisele kaardile tegijana tagasi tuua.

Kui veel hiljuti rääkis Karel Rüütli Rahvaliidust kui rahvuslik-konservatiivsest erakonnast, siis Pärnus loobus ta sellest platvormist - esimehe kõnes kõlas pigem vastupidine suund, nimelt vasakpoolse sotsiaalse suuna propaganda. Just vasakpoolsete jõudude ühendamises püüti leida lahendust erakonna tupikteele. Nagu hästi teame, nähakse selles teed kogu Eesti väljatoomiseks praegusest kriisist, nii majanduslikust kui ka eriti sotsiaalsest.

Kesknädalale on teada, et Rahvaliidu sees tegutseb pikemat aega (vast Keskerakonna omaaegsest 8 liikme eraldumisest saadik) nn sotsiaaldemokraatlik tiib. Just selle tiiva eestkõnelejad (Marrandi, Männik, Tammsaar jmt) on avalikkuse ees tõstatanud SDE-ga liitumise küsimuse, mis aga seni on  põrganud veendunud rahvaliitlaste tugevale vastasseisule ja toonud kaasa ebakindluse valijate jaoks.

Missioon - olla tõeline maarahva erakond

Kesknädala arvates ei kahtlegi ju keegi Rahvaliidu põhimõtete ja väärtuste vajalikkuses ühiskonnale. Pigem tuleb küsida: kuidas suudab see erakond oma praeguses seisundis rakendada oma programmilisi eesmärke? Kas neil on veel poliitikuid, kes teadmiste, poliitkogemuste ja ka oma köitva isiksuse kaudu viiks need kaunid põhimõtted rahvani?

Ei saa jätta ju tähelepanuta tublisid ja missioonitundelisi erakonnaliikmeid-omavalitsusjuhte. On ju just Rahvaliidu maakonna-inimesed need, kes on siiani seda erakonda hoidnud.

Oli ju Rahvaliit toeks maarahvale enne Euroopa Liiduga ühinemist. Oldi edukas valitsus- ja presidendipartei. Rahvaliit suutis koos Keskerakonnaga päästa elektrijaamad müümisest välismaalastele.

Kuid aeg on läinud. Ajaga peavad kaasas käima ka parteid. Rahvaliidu programm keskendub küll regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengule, kuid reaalse poliitika kujundamiseni enam kuidagi ei jõuta. Silmaga on näha, et erakond vaevleb - nii nendest signaalidest, mis antakse avalikkusele erakonna seest, nii reitingust, nii valimistulemustest. Kuue saadikuga on mõistagi raske parlamendis ühiskonnale olulist korda saata. Et olla tugev omavalitsustasandil, vajab erakond tuge ka parlamendis.

Valitsusse mineku nurjumine

Kui Rahvaliit oli veel valitsuses, panustas ta hoolega omavalitsustele. Kuid opositsiooni väikeparteina on see ilmvõimatu. Väidetavalt on erakonna tegevust pärssinud Rahvaliidu sotsiaaldemokraatlik tiib. Kesknädalale on vihjatud, et viimastel presidendivalimistel nurjasid just sotside poole hoidvad rahvaliitlased Arnold Rüütli võidu. Sel kevadel seisnud nad aga selle eest, et takistada Rahvaliidu viimist valitsusse. Just nemad kritiseerisid erakonnas ja meedias pärast sotside lahkumist valitsusest Rahvaliidu võimalikku ja ehk ka viimast võimalust valitsusse minna. Kui Rahvaliit saanuks valitsusse, oleks ta ehk valitsuse liikmena suutnud madalseisust välja tulla. Koalitsioonis oleks suudetud seista ka kohalike arengute eest. Kongressil esinenud Reformierakonna parlamendifraktsiooni esimees Peep Aru märkis, et Rahvaliit oli hea partner kevadistel koalitsioonikõnelustel ja saanuks anda olulise panuse riigi majanduse madalseisust väljatoomiseks.

Kesknädalale on ka sahistatud, et sotside leeri hoidvad rahvaliitlased on erakonda hülgamas ning lahkumas SDE-sse juhul, kui Rahvaliit otsustab sotsiaaldemokraatidega mitte liituda. Kuid väidetavalt pole seni liitumist kunagi pakutudki!

Villu Reiljani osa

Europarlamendi valimised näitasid ohtu, ja noorem põlvkond ei julgenud kohalikel valimistel erakonna nimekirjadega välja minna. See võiski saada saatuslikuks. Nüüd pole võimalik prognoosida Rahvaliidu reaalset toetust. Endine parteijuht Villu Reiljan tugeva poliitikuna läks Jõgevamaal välja Rahvaliidu nimekirjadega ning võitis valimised. See aga mõjunud noortele juhtidele, eriti erakonna aseesimehele Kajar Lemberile, valusa löögina, kes olevat käinud mööda maakondi veenmas erakondlasi peituma valimisliitude varju. Seetõttu kaotanud ta pärast valimisi usalduse, mistõttu Lemberi kodu-maakond Jõgevamaa ei usaldanud teda esitada aseesimehe kandidaadiks. Lember tahtis, et kongressil hääletaksid tema poolt vaid need, kes ei soovi Keskerakonnaga liituda.

Muidugi on osa erakondlasi süüdistanud ka endist juhti Villu Reiljani tema kohtuasjade pärast. Kuid nagu nägime, suutis Reiljan skandaali tipus koguda rahvalt piisava toetuse parlamenti pääsemiseks.

Eemalt vaadates tundub, et Rahvaliidu uus juhtkond vast siiski ei taju, kui suur vastutus neil lasub. Tšižikovi lootus, et just tema suudab erakonna madalseisust välja viia, ei sisenda erilist optimismi. Poliitikas tippu jõudmiseks on vaja ränka tööd, tuntust, kukkumisi ja võite, alles siis tuleb nii avalikkuse kui ka poliitringkondade usaldus.

Kesknädala meelest  aga pole Rahvaliidu vaprad omavalitsusjuhid ja truud maakonnaühendused Koonderakonna saatust ära teeninud.

Rahvaliitlastega vestles URMI REINDE

urmi @kesknadal

[fotoallkiri]  ÜHES REAS: Keskerakonna kongressile edastas Rahvaliidu tervituse Ester Tuiksoo. Nokia kontserdimajas istuti järjestikku  koos Jüri Pihli ja Edgar Savisaarega.

Jaga |