Probleem, millest rääkida ei taheta

HEINO SÕRM,      11. juuni 2003


Kui oravaparteilased esindavad Riigikogus vaid rikkaid ja ilusaid, Rahvaliidu silmad on suunatud rohkem maaelule ja respublikaanid on hädas, et tagada midagigi neid kergeusklikult valinuile, siis ehk Keskerakond kui pidevalt töörahvast ja ka vanemaealisi meeles pidada tahtnu tõstatab selle küsimuse ka seaduseandjate ees. Ning püüab ka rakendada oma mõjujõudu, et see õiglane nõue ei jääks hüüdjaks hääleks kõrbes.

Aastaid elektrikeevitajana töötamise järel sain 1982.a. sügisel infarkti, ilmselgelt keevitussuitsu ja -gaaside negatiivse mõju tulemusena. Ja 52-aastasena, kolm aastat enne lubatud pensioniaega, tuli mul jääda II grupi invaliidsuspensionile. Üldreeglina oli see 90% vanaduspensionist. Aga kuna mu keskmine kuupalk oli tolle aja kohta üsna korralik (mõnikümmend kopikat alla 300 rubla kuus), hakkasin saama vanaduse tavapensioni maksimumiga võrdselt 120 rubla kuus.

Diskrimineeriv seadus

Sellise pensioniga elasin korralikult ära, inflatsiooniga seoses kerkis see isegi 1000 rublani. Kui aga rublaaeg lõppes, lõppes sellega ka normaalsete pensionide maksmine. Väideti, et rublapalku on väga raske kroonidesse ümber arvutada, pealegi olevat olnud tollal erinevatel töötajate gruppidel põhjendamatult suured palgavahed (just nagu praegu oleksid need väiksemad, pigem on olukord vastupidine). Ja pensionide maksmine sõna otseses mõttes lõpetati. See asendati elatusrahaga, kus arvesse läksid vaid tööaastad. Sisuliselt tähendas see seda, et paljukirutud veneaegset inimeste ühele tasandile nivelleerimise soovi üritati meie kapitalismile orienteeruvas Eestis siiski ellu viia, vähemalt vanurite osas - kõigile taheti hakata andma enam-vähem võrdselt. Seda suunda ei jätkunud aga eriti kauaks, varsti hakkasid riigikogulased endile eripensione kehtestama.
Elatusraha seaduse kehtestamise järel oli kuulda, et kaevurid, eriti just teistest rahvustest kaevuritest pensionärid, nimetasid seda seadust diskrimineerivaks ja ähvardasid tänavatele protesteerima tulla. Oli ju neile sätestatud võimalus juba 50-aastaselt pensionile minna ja nii jäi neil aastate järgi arvestatav elatusraha eriti kesiseks. Kuulsin teleris tolleaegset sotsiaalministrit Marju Lauristini lubavat kaevuritega asi ära klaarida. Tõenäoliselt seda ka tehti, sest suuremad rahutused jäid ära. Ei tahaks uskuda, et siin ainult lubadustega lepiti. Kuidas asi tegelikult lahendati, ongi jäänud, hoolimata vanas trükisõnas tuhnimisest, tabamatuks. Ei ole ka ühtegi tuttavat kaevurit, kellelt küsida. Ja kui uskuda 26.06.1998.a. vastu võetud ja 2000.a. 01 jaanuarist kehtima hakanud "Riikliku pensionikindlustuse seaduse" § 56 punkti 3, siis on riiklik elatusrahade seadus hoopis kehtetuks tunnistatud. Mille alusel siis praegu elatusrahasid makstakse, selle küsimuse keerdkäikudes oskaks orienteeruda ehk vaid vastava eriala juristid. Aga see polegi antud momendil olulisim.

Tervistkahjustavat tööd teinud unustati

Teine suur rühm, kes elatusraha seadusega, vähemalt teadaolevalt, eeliseid sai, olid õigusvastaselt represseeritud, kelle kinnipidamiskohtades viibimise iga aasta võrdsustati kolme tööaastaga. Selle vastu ei olekski vist kellelgi midagi, kui kodumaal tervistakhjustavatel töödel töötanute veel avaram isikute ring ei oleks hoopis ära unustatud. Jutt on, eriti raskete tööde loetelust nr.2, mis käsitleb keevitajaid, mõnede värviliikide värvijaid jmt. töötajaid. Oma tervistkahjustava töö tõttu said nad päevas 1/2 liitrit piima ja tavatöölistest poole pikema, neljanädalase puhkuse. Lisaks veel õiguse viis aastat varem pensionile minna. See ei olnud mingi "hea onu kingitus", vaid igasugustele arvutustele, sh tervislikele uuringutele toetuv käitumine.
Nagu kirjutas 1998.a. sotsiaalkindlustusameti poolt välja antud broshüüris "Tutvustame pensioniseadust" (lk.9-10) ameti peadirektor Külli Pedak, ei olnud tervist kahjustavate ja teiste raskete tööde loetelude nr.1 ja 2 järgi soodustingimustel vanaduspensioni maksmise seadust seni veel muudetud ega kehtetuks tunnistatud, seda teemat ei puudutanud ka 1998.a. vastu võetud uus pensioniseadus. Aga praktiliselt on selle sätted siiski minetanud oma töölise-sõbralikkuse või vähemalt tema õiguste tulemusliku arvestamise.
Näiteks võis vene ajal keevitaja tavataksist viis aastat varem pensionile läinuna saada mitte ainult koristaja ja kojamehega, vaid ka õppinud puusepa või tisleriga vähemalt võrdset või enamasti isegi suuremat pensioni, sest madala palgaga ju naljalt kedagi tervistkahjustavale tööle ei meelitanuks. Nüüdsesse elatusraha maksmisse on temale aga sätestatud eelmainitutega võrreldes viie tööaasta võrra väiksem elatusraha. Kas see on õiglane?

Argumenteeritud lisaaastad

Kui vene vangilaagris kuus aastat tervistkahjustavates tingimustes töötanu, kus otsene tervistkahjustavus (vaatamata väga rasketele elamistingimustele) ei pruukinud igakord mõnest kodumaisest tervistkahjustavast olukorrast eriti palju rängem ollagi, saab selle eest lisaks kuuele veel täiendavalt 12 staazhiaastat, miks siis kodumaistes tervistkahjustavates tingimustes poole kauem ehk 12,5 aastat töötanu (mis andis meestele õiguse viis aastat varem pensionile minna) ei või anda viite lisaaastat staazhi? See viis lisaaastat on ju igati argumenteeritud, oma terevise kahjustamise arvel välja teenitud. Sõltumata sellest, kas keevitaja (või värvija ) läks pensionile 55-aastaselt või tegi ta veel lisaaastaid. Nagu said arvestuslikke lisaaastaid ka need, kes stalinlikes laagreis istunuina ei läinud pensionile lubatud 55-aasta vanuses, vaid sõltuvalt tervisest, veel terve rea lisaaastaid töötasid.
Kas anda loetelu nr 2 töölistele konkreetselt viis lisaaastat juhul, kui nad on täitnud 12,5 aastase (naistel 10-aastase) tervistkahjustava staazhi nõude, või arvestada üks lisaaasta iga 2,5-aastase (naistel 2-aastase) tervistkahjustava staazhiosa eest (12,5:5 = 2,5), see jäägu juba seaduseandjate endi otsustada. Kui võrrelda stalinlikes kinnipidamiskohtades istumise hüvitamisega, tundub ehk viimane variant isegi inimlikum olevat.
Aga asi lihtsalt maha vaikida ja ootama jääda, et viimanegi soodustust saama õigustatu maha sureks ja siis enam midagi nõuda ei saaks, see küll ühele riigile, kes end õigusriigiks pidada tahab, mitte kuidagi ei sobi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)