Leitud senitundmatu Johann Köleri maal!

MATI ROHTSAAR,      17. märts 2004


Meile sümboli tähenduse saanud Johann Köleri maal "Ärkamine nõidusunest", millest praegu on säilinud vaid eskiis, valmis tal 1864. aastal. Peterburi ja Moskva näitusesaalides sai maal Vene kunstnike pilkeobjektiks: "See ei ole hoopiski nii lihtne, nagu teie mõtlete - see hauatagune poliitika …" Seevastu Riias, kus maali järgnevalt eksponeeriti, pälvis see maarahva poolehoiu ja parunite viha, sest seal saadi aru, et pilt sümboliseeris hoopiski eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist.

Eesti rahvas ärkas kirjandusele, kunstile ja rahvuspoliitikale üheksateistkümnenda sajandi keskel. Muidugi ei eelnenud sellele nõidusuni, vaid parunite ike. Eestlaste kõrgkunst sai väga tugeva ja meisterliku alguse Johann Köleriga - Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda kaasaegsega. Johann Kölerile kui andekale kunstnikule usaldati tsaar Aleksander II ja hiljem ka Aleksander III portree maalimine, ta oli kunstiõpetajaks suurvürstitaridele Maria Aleksandrovnale ja Anastassia Mihhailovnale. Ent lävides tolle maailma kõrgete ja vägevatega, jäi ta ikkagi talumeestele kaasatundvaks sauniku pojaks, eestlaseks.

Saunamehe pojast akadeemikuks

Johann Köler sündis 8. märtsil 1826. aastal Viljandimaal Vastsemõisa vallas Kööba Tõnise talu saunamehe pojana. Isa vilets elujärg võimaldas talle vaid kolm aastat linnakooli. 13aastasena läks ta Césisesse, kus omandas maalri kutse. 22aastasena õnnestus tal astuda Peterburi Kunstiakadeemiasse. Sealgi tuli viletsust kannatada, sest Köler, kes polnud harjunud oma õpetajat professor Markovit kummardama ja meelitama, jäeti ilma akadeemia õpilastele määratud stipendiumist. Väike toetusraha tuli siiski Kunstide Edendamise Seltsilt. Oma akadeemia lõputööga "Herakles toob Kerberose põrguväravast" pälvis Köler väikese kuldmedali.
Tsaar Aleksander II portree eest 1867. aastal saadud 1200 rubla (õigemini pool sellest summast, sest teise poole saatis ta oma vanematele), samuti Võnnu Jaani kiriku altaripildi tellimus võimaldasid tal välismaale sõita. Stipendium Kunstide Edendamise Seltsilt pikendas sealviibimist veel kahe aasta võrra.
Ühtekokku viibis Johann Köler viie aasta jooksul Pariisis, Saksamaal, Hollandis, Belgias, Milanos, Genovas, Firenzes ja Roomas. Aastatel 1857-1858 esitatud kompositsiooni "Kristus ristil" põhjal valiti ta Rooma Saksa Kunstiühingu liikmeks ja 1861. aastal sai ta Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikuks.
Pärast naasmist Peterburgi nimetati ta 1867. aastal kunstiakadeemia ajaloolise ja portreemaali professoriks. Talle omistati III järgu Anna orden ja nimetati 1881. aastal õukonnanõunikuks.

Eesti eest

Itaalias avaldas Kölerile mõju Giuseppe Garibaldi juhitud vabadusvõitlus. Peterburis aga koondus Köleri ümber "Peterburi rahvasõprade" rühmitus, mis oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni, Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele. Ta aitas hankida Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandrikooli ja ajalehe Sakala asutamise luba. Ta toetas tegusalt 1864. aastal alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaaktsiooni. 1883. aastal üritas Köler osta Krimmi eesti väljarändajate palvel osa mõisast, ent osanike üldvolinik kuritarvitas kunstniku usaldust, mistõttu müüdi mõis oksjonil ja 60aastane Köler kaotas kogu oma varanduse.
Kunstnik suri 1899. aastal, tema põrm toodi kodumaale ja maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale, kelle eest oli ta hoolitsenud kogu nende eluaja.

Pooled Köleri tööd leidmata

Köler saavutas tunnustuse eelkõige idealiseerivate ja kõrgklassi kujutavate esindusportreedega. Ent kõrvuti nendega maalis ta veenvad ja realistlikud karakterportreed oma vanematest. Tuntud on Köleri maalid itaallannadest, Itaalia loodusest ja hiiu naistest.
Seni on aga leitud vaid pisut üle poolte 1900. aastal Semjonovi koostatud kataloogis mainitud töödest. Eestis puudusid tol ajal nii kunstipublik kui -ostja. Suurem osa Köleri välismaal maalitud piltidest jäigi sinna.
Tema maale on Tallinna, Tartu, kahes Moskva, kuues Peterburi, kahes Rjazani näitusesaalis, Simbirskis, Tsherepovetsis, Murmanskis, Stavropolis, Kurskis, Pensas, Omskis ja mujalgi üle Venemaa.

Uus ja katalogiseerimata maal

Nüüd on aga välja ilmunud seni katalogiseerimata Johann Köleri maal, süzheeks ilus rannamaastik. Siganatuuriks maali allnurgas: "J. Köler. Wiliandi (see oli ta kunstnikunimi, kummardusena kodumaale). 1864."
Maal pärineb samast kunstniku jõulisest ajajärgust, mil valmisid portreed tema isast, emast ja Kreutzwaldist, maal isatalust, "Ketraja" ja "Ärkamine nõidusunest".
30. jaanuarist pärineb Eesti Kunstimuuseumi ekspertiisi otsus, mille on teostanud kunstiteadlane Mai Levin. Selles seisab: "Kirjanduses senitundmatu J. Köleri etüüd, mille autorsus ei kutsu esile kahtlusi. Veenev tundub niihästi signatuur, rannaäärse roheluse käsitlus /vt pliiatsietüüdid 1864. a/ kui ka taeva käsitlus /vt "Päikesetõus Krimmis, 1876/. Tõenäoliselt on tegu mõnele eestlasele kingitud kodumaise motiiviga, sellest siis etüüdi signeerimine."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)