![]() Kui sa elada ei jaksa, siis sure ära!MARGA TIITUS, 09. juuli 2008Palju on räägitud SMS-laenude hukatuslikest tagajärgedest. Usun, et enamik inimesi ei ole teinud neid laene kergemeelsusest, isegi kui raha lihtsalt toidu või tarbekauba ostmiseks kulutati. Et keegi meeleheitlikus olukorras (tegemist on ju väikelaenudega; ega rikkad neid ei tee!) tähelepanematu oli laenunõuete suhtes, peaks olema mõistetav. Kodutuse konveier on aga alles mõrinal hoogu sisse saamas. Jätkem siinkohal kõrvale sundüürnikud, kes oma õiguste eest püüavad seista (edu ja jõudu neile!), ning need, kes elamispinna erastamise järel ei osanud ega suutnud uusi „mängureegleid“ taibata ja tänavale sattusid, osutudes esimeseks „põhjakihiks“, kes prügimäele sattus ja kellega riik nüüd tegelema peab. Kardan, et ka see probleem on „liiga pahaks" lastud minna, sest öömaja pole teps mitte oma kodu. Kuidas kodutuse konveier töötab? Ühistud võtavad suuri pangalaene, mille igakuine teenindamine käib paljudel väikese sissetulekuga inimestel üle jõu. Toimetulekutoetuse saajal jääb pärast normpinna kommunaalmaksete ja elektri tasumist kätte 1000 krooni. Küttekulud võivad aga väikekatlamajades ulatuda näiteks 2600 kroonini ja väikekatlamaju Energiainspektsioon ei kontrolli. Näiteks 50% töövõimetuspension on 1900 krooni ja suur osa pensione jääb vahemikku 2500–4000 krooni. Alampalk on 4300 krooni ja sageli sõidetakse töölkäimiseks pool sellestki maha – sobivaid töökohti pole lähemal leida. Elamuühistute pangalaenud rabavad paljulapselisi peresid, samuti neid, kes, olles teinud juba laenu korteri ostmiseks, satuvad kohe uue sundlaenu alla. Võib ju kolida väikesesse korterisse (ühetoalisi aga pole just palju) või näiteks Tallinnast Kiviõlisse. Aga mis saab siis, kui needki pisukesed vaherahad kulutatud on? P aljudel pole võimalik kasvatada pensionisambaid ning tuleviku ees on nad täiesti kaitsetud. Renoveerimisel ränk hind Aga kui ühistu otsustab teha pangalaenu, kõik elanikud seda aga mitte et ainult maksta, vaid ka teenindada ei suuda, läheb kellegi kodu sundmüüki. Seda võileivahinna eest, millega ei pruugi uut elukohta saadagi, rääkimata oma väikese varanduse täielikust kaotamisest. Tavaliselt on ühistus neid, kes teiste elamispinda juba ammu himustavad. Ja siis öeldakse otse: „Sure ära, kui sa siin elada ei jaksa! Üle jõu ei saa elada! Mine siit minema, sant!“ Olen seda oma kõrvadega kuulnud ja mulle on sellest nuttes jutustatud. Selge on see, et kui keegi soovib oma kinnisvara hinnalisemaks muuta, on tal selleks õigus. Samas aga ei saa teisi inimesi läbi maa ja läbi elu ikka minema ja minema ajada. Neid kodutuks muuta. Getostada? (Getosid meil veel pole, aga ehk siis saab olema? Käibel on juba sõnad „eliit“ ja „pööbel“ ning neid kasutavad avaliku elu tegelased kui midagi enesestmõistetavat.) Kas ehitusfirmade vee peal hoidmiseks? Ilmselt on kellegi huvides, et raskustesse sattunud ehitusfirmasid, kes maju müüa ei suuda, pangalaenude varal tehtavate remontidega vee peal hoida. Teen sellega seoses ettepaneku, et mõni pank, spetsiaalselt selleks loodud fond või korteri-majaühistu annavad-jätavad 10 aastaks võlgu korteri või mõne muu kinnisvara tagatisel neile elanikele, kes nii suuri renoveerimislaene maksta ei suuda. Võlglasel on siis aega oodata mõistlikumat turuhinda ja otsida vahetusvariante sellele või muule kinnisvarale, kui see tal on, ning ta maksaks kõik korraga 10 aasta pärast ära – põhivõla koos normaalsete protsendidega. Või peetaks laen tema pärandist kinni. Sel viisil muutub temagi kinnisvara hinnalisemaks ning ühistu ei kaotaks midagi, sest momendil jõukamad laenuvõtmisinitsiaatorid on sageli põhjendamatult ja taipamatult liiga suurte kulutuste poolt või ka tuttavate ehitusfirmade soovitajaks, saades ise mingeid hüvesid selle eest. Teha või mitte teha? Ka võetakse ühistule kanda mõnikord põhjendamatult suuri kulusid renoveerimaks seda, mis nii suurt renoveerimist enam väärt pole. Võib juhtuda, et teatud aja pärast vastavalt euroseadustele ehk hoopis keelatakse „aegunud majas" elamine ,ja selle omanikele jääb vaid krunt, millele juba ihuvad hammast suurettevõtjad. Kurb on see, et üks eestimaalane ei püüagi teist eestimaalast mõista, toetada ega aidata. Olen märganud, et paljud on huvitatud vaid enese esiletõstmisest ja vaat et lausa naudivad teise õnnetust, sest just see on tema edu näitaja! Edu on lõppkokkuvõttes saavutatud teiste vaesuse ja tervise hinnaga. [FOTOTEKST] Mõnede kena soov vahepeal "kõdumajadeks" peetud elamuid elamisväärsemaks ja hinnalisemaks muuta võib põhjustada kehvemal elujärjel olevaile kaaselanikele kodukaotust. MARGA TIITUS Viimati muudetud: 09.07.2008
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |