Mina jään!

Ja emotsioone — neid jagus kuhjaga ning need lendasid üle Lauluväljaku, üle pealinna ja kogu Eestimaa…

Ta lendab lillest lillesse,

ja lendab mesipuu poole;

ja tõuseb kõuepilv ülesse –

ta lendab mesipuu poole.

See Juhan Liivi sõnadele loodud laul pitsitas kuulajatel kurgu kinni, tegi lauljatel silma märjaks ning muutis olemise ühtaegu nii kergeks kui ka raskeks. Küsimused sellest, kas lapsed ja noored suudavad mõista nende sõnade taga olevat tähendust, hajusid koos lauluga pilvisesse taevasse Lauluväljaku kohal. Ühtäkki polnud sel enam tähtsust, sest kõik said aru, et igaüks sai sellest sõnumist aru isemoodi. Igaühe jaoks oli tol hetkel oma tunne ja oma tõde, ning see oligi ainus, mis omas tähtsust. XII noorte laulu- ja tantsupeo allkiri (või pealkiri) “Mina jään” oli sel hetkel nii selge. Oli selge, et ei oma tähtsust, kes läheb ja kui kauaks, seni kuni tead, kus on see mesipuu, kuhu tagasi tulla. See mesipuu, kus öelda: “Mina olen nüüd tagasi, mina jään!” 

Nooruslikud ja pühendunud

Noorte laulu- ja tantsupidu peaks vähemalt teoorias olema justkui tagasihoidlikum variant üldlaulu- ja tantsupeost. Vähemalt teoorias peaks olema lihtsam ja nooruslikum. Nooruslik oli “Mina jään” kindlasti, aga lihtsam kindlasti mitte. See pühendumus ja tõsidus, millega osalejad kohale tulid ja oma rolli kandsid, oli professionaalne. Nad olid küll nooruslikud ja lõbusad, kuid keeldusid olemast mingil viisil lapsikud või asja kergelt suhtuma. Hoopis vastupidi, näidati, kui sügavmõtteliselt suudetakse esineda ja olla. Näidati, et noored on selle väärilised, et neil oleks oma laulu- ja tantsupidu. Oma pidu, millega seatakse latt iga järgmise jaoks üha kõrgemale. Vabaduse väljaku “Tahan tantsida”-aktsioonist rääkimata. See on absoluutne tipptase, mis näitas, millist tööd on tehtud ning kui väga sellest lugu peetakse. 

Tagasipõige üldse mitte nii kaugesse ajalukku tuletab meile aga meelde, et see emotsioon, mida möödunud nädalavahetus pakkus, oleks võinud hoopis olemata olla. Esimene taasiseseisvumise-järgne noorte pidu toimus 1993. aastal tõeliselt keerulistes tingimustes, selle rahastamiseks trükiti muu hulgas miljon ühekroonist loteriipiletit – igale eestlasele üks pilet. 1997. aasta peo eel arutleti tõsiselt: kas niigi vähest raha poleks mõistlik kulutada igapäevasematele vajadustele, mitte peo korraldamisele?

Õnneks traditsioon siiski jätkus, kuid kahjuks koos rahamurega 2002. aasta peol, mil osalejatele jäid tegemata tegelasmärgid ning üldjuhtidele ja korraldajatele ei jagatud mälestusmedaleid. Selliseid fakte sisaldava lugemistväärt huvitava kokkuvõtte “Noored hõivavad tosinandat korda laulukaare trepid” on avaldanud Postimehe portaalis (28.06.2017) ajalootudeng Karoliina Kalda.

Tänu emotsiooni eest!

Just rahaline pool on see, mis heade emotsioonide küllusele veidi varju heidab ka pärast 2017. aasta noortepidu. Teisipäevase (04.07.2017) Postimehe juhtkirjas põrutatakse nii: “Kui meil on laulupeo näol üritus, millel on hindamatu riigisisene ja ka riigiturunduslik mõõde, siis ei sobi närutada.” Närutamine on ehk liigne kriitika, kuid selge on see, et noored tõestasid oma innukusega, et iga peo korraldamiseks kulunud sent ja euro on läinud asja ette. Seda tasub kahtlemata järgmisel korral vääriliselt meeles pidada. Eestil läheb ju praegu piisavalt hästi, et seda ehteestlaslikku traditsiooni riigi poolt rohkem toetada. See on hästi kulutatud raha, kindlalt! 

Lõpetuseks tuleb lisaks noorte laulu- ja tantsupeo esinejatele tänada ka kõiki ajakirjanikke ning foto- ja videotegijaid, kes püüdsid emotsioone viia nendeni, kes kohapeal peost osa ei saanud. Kajastusi oli palju, need olid igakülgsed ja põhjalikud. Eriline kummardus ERR-i ees, kes tõi vaatajateni eriprogrammi, mis kulmineerus 2. juulil otseülekande-maratoniga hommikul üheksast õhtul üheksani. Kõik, kes tahtsid emotsioonist osa saada, said selle võimaluse. Ja see on suurepärane.

TAAVI PUKK,

Tallinna Kesklinna vanem

[fotoallkiri]

Peaminister Jüri Ratas ja Tallinna tegevlinnapea Taavi Aas laulupidu jälgimas.

Jaga |