Demokraatia võimatusest (võimalikkusest?) Eestis

Seisukoht, et demokraatiat (rahva võimu) pole meil kunagi olnudki, näibki olevat tõene. Kui kolmandik rahvast pidevalt eirab valimisi (polevat kedagi valida!) ja teine kolmandik valib selle järgi, millise jalaga voodist tõusis,  siis kuidas saab selline poliitlaisk, sõimlev ja tegelikult oma riigi suhtes ükskõikne rahvas teostada oma võimu?

Niisiis, ükskõikne valija, viga on sinus endas - alati on kedagi valida, kasvõi halbadest parim. Ja kui sina ei vali, otsustad diktatuuri kasuks.

Õigupoolest ei sünni demokraatia, nagu ta ajalooliselt demokraatiariikides on kujunenud, mitte niivõrd valimiskasti juures (sest valitsejatel õnnestub seal kuidagimoodi ikkagi võim rahvalt varastada!), vaid hiljem - suukorvistamata avalikus arvamuses, väljaastumistes, streikides. Ühesõnaga - rahva pidevas ja koheselt avalduvas vastuseisus. Nagu see meil oli hetkeliselt Rahvarinde aegu.

Kui pole vastasseisu, pole ka demokraatiat. Rahvas võib ja peabki valitsejatele andma mandaadi (usalduse), aga ta peab neis pidevalt kahtlema.

Mis on juhtunud aga meil? Valitsejad, kes Eestit on juhtinud enamiku iseseisvusajast, ja pidevalt viimase kümnendi, on viinud riigi sügavasse kriisi. Juba pool aastat enne uusi valimisi hõiskavad nad: „Meie jääme!" Nad on oma võidus kindlad, sest nad on kõik juba „ära korraldanud". Eestil läheb aina halvemini, rahvas vaatab seda ükskõikselt kõrvalt, muretseb „noa ja kahvli küsimuste" pärast: ehk jätkub armetuid töökohti? ehk tiksub elatusraha? ehk midagi ikkagi antakse?..

Ehk...

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |