Suur laps kirjutab ajalugu juba Läänele

TOOMAS ALATALU,      13. märts 2002



Mart Laari trikid koduste ajalooõpikutega on teada. Ent eks ikka loodame ju, et aastatega tuleb aru pähe. Seda suurema põnevusega võtsin kätte Laari äsjase inglisekeelse üllitise "Back to the Future. 10 years of freedom in Central Europe", (Tagasi tulevikku. 10 aastat Kesk-Euroopa vabadust) millest üks osa ilmselt leidis ettekandmist septembris 2001 Tallinnas toimunud paremtsentristlike erakondade konverentsil.

Raamatukese (113 lehekülge) väljaandjatena on märgitud Isamaaliit ja Rahvusvaheline Vabariiklik Instituut. Piisavalt faktiderohke ja ladusakeelne raamat on kahtlemata meeltmööda neile, kelle arvates hakkas Ida-Euroopas kõik minema ühes suunas pärast USA Keskagentuuri ja Poola Solidaarsuse esindajate esimest kohtumist veebruaris 1982 (lk 54-55).

Savisaart ei olnud olemas

Teisisõnu, Laar on oma traditsioonilises sõiduvees, esitades värvikaid kirjeldusi toonast süsteemi täielikult eitanud tegelaste võitlustest ja võitudest. Nagu ikka, kuulub Laari ajaloos 1980. aastate lõpp Noor-Tartule ja Eesti Muinsuskaitseseltsile. Ülemnõukogu ei leia märkimistki. Enamgi. Taas leiab kinnitust, et Mart Laar on lootusetult teatud komplekside küüsis: lk 64 antakse teada, et "aprillis 1988 tegi poliitiline liider ettepaneku luua Eestis Rahvarinne…".
Tulistamiseskandaalist oli nende ridade kirjutamise ajaks juba pool aastat möödas, Laar oli enda väitel ju ka vabandanud, ent ometi ei tõusnud peaminister Laari käsi selgi korral Edgar Savisaare nime kirjutamiseks. (Tõeliselt huvitav - kui Savisaart pole tema jaoks olemas, siis kelle pildi pihta ta ikkagi tulistas?).
Rivaali eirates ja ennast mitte unustades (lk 84) pakub Laar tegelikult Savisaare osas üle, sest mõistagi polnud too aprillis 1988 veel poliitiline liider. Savisaar tõusis selleks pärast rahvarinde-ettepaneku realiseerumist. Ent nii oskame mõelda vaid meie. Antud raamatukese lugejad aga ei saagi teada Savisaare olemasolust, ehkki äramainitud tegelaste arv küünib sajani.

Õnn seegi

Ent raamatuke sisaldab ka Laari & laarlaste teoreetilise selgituse platsi puhtaks löömisele. "Tegemist pole mitte kättemaksuga kommunistidele nende kuritegude eest, vaid pigem praktilise vajadusega saada lahti endistest juhtfiguuridest, kes ei suuda jätkata edukalt oma tööd uutes tingimustes. Ei ole võimalik õpetada vanale koerale uusi trikke. Inimesed, kes töötasid Nõukogude süsteemis ja tegid karjääri, on raske kohaneda uute nõuetega, mida ühiskond esitab", kuulutab Laar (lk 80). Kui meenutada kas või Laari viimast valitsust, mida raamatus tituleeritakse post-kommunistlikuks ja mille ministrid tegid Nõukogude päevil karjääri ja saavad ka täna suurepäraselt hakkama, siis jääb üle kaks võimalust - kas Laar ei jaga koerandust või ei käi vanasõna enam tänaste poliitkoerte kohta.
Muigama panevat on muudki. Ometi pole kahtlust, et raamat pälvib välislugejate tähelepanu, sest on üks väheseid Eesti autorite käsitlusi sel teemal inglise keeles. Kuna Laarilt vaevalt et ausamat lugu tuleb, siis ei jää neil, keda ei rahulda 1987.-2002. a sündmuste ühekülgne ja auklik käsitlus üle muud, kui ise raamat valmis kirjutada. Lääs vajab Ida-Euroopa ajaloost täpsemat ülevaadet.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)