Milliseks saab 2017. aasta maailma poliitikaelus?

Donald Trump ei ole veel ametissegi astunud, aga juba usuvad vähem kui pooled ameeriklased, et ta saab hakkama rahvusvaheliste kriisidega ja suudab kasutada sõjalist jõudu mõistlikult. Tema seniste avalduste põhjal võiks eeldada, et ees seisab suhete parandamine Venemaaga, kuid samahästi võib juhtuda, et Trump tunneb nüüd, et peab hakkama tõestama, et ta ei ole venelaste mõjuagent.

Trumpi lähenemine Venemaale

USA luureagentuuride raporti kohaselt andis Venemaa president Vladimir Putin korralduse mõjutada sügisel toimunud USA presidendivalimisi.

Toetati Trumpi, kuid valmistuti Clintoni võiduks. Eesmärk oli diskrediteerida USA poliitilist süsteemi.

"Häkkimise toimumist võimaldas demokraatide üleriigilise komitee ülim lohakus. Vabariiklaste üleriigilisel komiteel oli tugev kaitse!" kommenteeris Trump ise raportit, milles jõuti järeldusele, et valimiskampaania ajal Hillary Clintoni kandidatuuri kahjustanud e-kirjade lekitamise taga olid venelased. "Luure kinnitas väga tugevalt, et polnud absoluutselt mingeid tõendeid, et häkkimine mõjutas valimistulemust. Valimismasinaid ei puudutatud!"

"Heade suhete omamine Venemaaga on hea asi, aga mitte halb asi. Ainult rumalad inimesed või lollpead arvaksid, et see on halb!" säutsus ta Twitteris.

"Meil on üle kogu maailma juba piisavalt probleeme, ilma veel üheta. Kui mina olen president, siis austab Venemaa meid palju rohkem, kui nad teevad seda praegu, ning mõlemad riigid hakkavad võib-olla töötama koos, et lahendada mõningaid maailma paljudest suurtest ja pakilistest probleemidest!"

Vähemalt esialgu jäi ta seega kindlaks oma senisele kursile

Tulevane asepresident Mike Pence ütles samal ajal ajakirjanikele, et Trumpi vestlus julgeolekuagentuuride esindajatega oli konstruktiivne, ning juba uue administratsiooni esimestel tegevuspäevadel kavatsetakse astuda "agressiivseid samme", et võidelda küberrünnakutega ja "kaitsta Ameerika rahvast sedalaadi sekkumiste eest tulevikus".

See tähendab praktikas ilmselt veelgi tugevamat kontrolli interneti üle ning massjälgimise laiendamist. Enne valimisi kutsus Trump korduvalt üles tegema just seda, ning tema poolt valitud USA luureagentuuride uued direktorid on kõik massjälgimise tugevad toetajad.

Juba varem kritiseeriti Trumpi selle eest, et ta valis välisministriks Venemaaga tihedalt seotud Rex Tillersoni, kes oli 2014. aastal Venemaale sanktsioonide kehtestamise vastu. Pärast viidatud raporti avaldamist teatas ta seevastu, et USA uueks luurejuhiks, kes hakkab koordineerima kõigi luure- ja julgeolekuagentuuride tööd, saab Dan Coats, kes siis hoopis nõudis sanktsioonide kehtestamist.

Trump tahab nähtavasti häid suhteid Venemaaga, kuid ei soovi, et ta paistaks seejuures Venemaa mõjuagendina. Venelased uskusid viimase hetkeni, et valimised võidab Clinton, ja tahtsid Trumpi toetades lihtsalt õõnestada tema jalgealust. Putinit motiveeris USA luureagentuuride raporti kohaselt tõenäoliselt isiklik vaen, mis oli tingitud USA toetusest 2011/2012 tema vastu suunatud meeleavaldustele Venemaal, aga loomulikult ka USA rollist 2013/2014 Ukrainas toimunud võimupöördes.

Kuidas edasi arenevad kahe suurjõu omavahelised suhted, mille raskust ka nende huvide põrkumiskohas asuv Eesti paratamatult kannab, seda näitab tulevik.

Tasub meenutada, et George W. Bush valiti esimest korda presidendiks suhteliselt isolatsionistliku suuna toetajana, aga siis tuli 9/11 ning pärast seda juhtis ta maailma sõdadesse Afganistanis ja Iraagis, millega algas USA mõjuvõimu üleilmne allakäik. Ei saa välistada võimalust, et ka Trumpi ametiajal juhtub midagi samavõrd vapustavat. Poliitikas kogenematu ja veidi ebastabiilse käitumisega president kahtlemata suurendab USA poliitika ettearvamatust.

Euroopa seisab teelahkmel

Kui ameeriklased on juba teinud valiku, mille tulemus ei ole veel päris selge, siis Euroopas seisavad mitmed võtmetähtsusega valimised alles ees. Needki võivad tuua üllatusi.

Märtsis toimuvad Hollandis parlamendivalimised, kus küsitlused ennustavad praegu suurimat häältesaaki Vabadusparteile, mis soovib Euroopa Liidust lahkumist. Varem on Vabaduspartei saanud valimistel tavaliselt veidi kehvema tulemuse kui prognoositi, sest peale Geert Wildersi on erakonnal vähe silmapaistvaid poliitikuid, aga nüüd on tulnud ridamisi uudiseid, mis neile tuult tiibadesse puhuvad.

Viimastest kõige olulisem on see, et need prognoosid, mille kohaselt Suurbritannia majandus pidi minema järsku langusse, kui britid rahvahääletusel Euroopa Liidust lahkuda otsustavad, osutusid täiesti ekslikeks. Esialgu toimus küll väike tagasilöök, aga lõpuks kasvas Briti majandus ikkagi üsna kiiresti. See on pannud ka hollandlasi suhtuma skeptilisemalt juttudesse, et Euroopa Liidust lahkumine tähendab majanduse kokkuvarisemist.

Kuidas suvel rahvahääletusel langetatud otsus Briti majandust tegelikult mõjutab, see selgub alles mitme aasta pärast, kui lahkumisläbirääkimised on lõppenud ja liidust päriselt lahkutakse, aga praegu on Suurbritannia majanduskasvust rääkivad uudised tulnud kasuks teiste riikide eurokriitilistele erakondadele. Ja see võib vallandada omamoodi ahelreaktsiooni.

Aprillis toimuvad Prantsusmaal presidendivalimised, mille teisest voorust väljub kõigi eelduste kohaselt võitjana vabariiklaste kandidaat François Fillon, mõõdukas konservatiiv, kes seljatab euroskeptilise Rahvusrinde esinaise Marine Le Peni. Vähemalt võib seda öelda praegu arvamusküsitluste tulemusi vaadates. Aga kui peaks tõesti juhtuma, et kuu varem tõuseb Hollandis juhtivaks jõuks Wildersi Vabaduspartei, siis võib see mõjutada ka prantslaste eelistusi.

Le Pen ei taha kohe Euroopa Liidust lahkuda, vaid soovib läbirääkimisi liikmelisuse tingimuste üle, et saavutada vähemalt piirikontrolli taastamine. Samuti oleks ta valmis leppima euroga, kui see oleks midagi sellist nagu vanasti eküü. See tähendab, et sularahana tuleksid käibele rahvusvaluutad, aga nendevahelised ülekanded toimuksid fikseeritud kursiga.

Juunis toimuvad Prantsusmaal parlamendivalimised, mille tulemust mõjutavad omakorda presidendivalimised. Hetkel paistab ka parlamendis minevat jäme ots vabariiklaste ning nende liitlasteks olevate tsentristlike erakondade kätte, kuid Le Peni oodatust parem esinemine presidendivalimistel (mitte tingimata võit, piisab lihtsalt heast häältesaagist) võib kallutada valijaid ka seal rohkem Rahvusrinde taha, tekitades olukorra, kus parlamendienamuse moodustamine osutub väga raskeks.

Kui eurokriitikud tõusevad kevadel tugevalt esile Hollandis ja Prantsusmaal, siis juhtub see sügisel ilmselt ka Saksamaa parlamendivalimistel. Juba kõik läinud aastal liidumaades toimunud valimised näitasid, et praegu riiki valitsevad kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid on seal suures langustrendis, sellal kui rahvuslik-konservatiivne Alternatiiv Saksamaale, mis on rahvusvaheliselt Hollandi Vabaduspartei ja Prantsuse Rahvusrinde sõsarerakond, võimsalt tõuseb.

Alternatiiv Saksamaale ei ole vastu Saksamaa kuulumisele Euroopa Liitu, kuid on täielikult vastu liikmesriikide ühisele vastutamisele eurotsooni võlgade eest ja soovib piirikontrolli taastamist. Praegu ei ole see partei üldse parlamendis esindatud ja lootust riigis võimule tulla tal nüüd pole. Saksamaa kantslerina jätkab tõenäoliselt Angela Merkel, kuid palju kõneainet pakub Alternatiivi Saksamaale tähelend alanud aastal kindlasti.

Tulevik on lõpuni ennustamatu

Kõik prognoosid Trumpi poliitika kohta võivad osutuda asjatuks, kui peaks juhtuma, et talle sooritatakse atentaat. Selle juhtumise tõenäosus pole sugugi väike, sest tappa on üritatud peaaegu kõiki USA presidente, ning mida vastuolulisem ja ühiskonda lõhestavam on isik, seda enam võib leiduda neid, kes üritavad teda kõrvaldada.

Saksamaal muudaks poliitilist olukorda täielikult see, kui Merkelil järsku tervis üles ütleb. Venemaa oleks Putini ootamatu kadumise korral lausa peata. Suurbritannias võivad tulla ikkagi ennetähtaegsed parlamendivalimised.

ANDRES LAIAPEA, poliitikavaatleja

[esiletõste]

Aprillis toimuvad Prantsusmaal presidendivalimised, mille teisest voorust väljub kõigi eelduste kohaselt võitjana vabariiklaste kandidaat Francois Fillon, mõõdukas konservatiiv, kes seljatab euroskeptilise Rahvusrinde esinaise Marine Le Peni.

Jaga |