Nädala juubilar DAVID SUCHET 70

ETV-l pole vist ühtegi hooaega, kus Poirot ekraanil saladusi ja mõrvu ei lahendaks. Vahepeal võib ju vaadata uusi ja huvitavaid Briti ning Põhjamaade kriminulle, kuid üsna varsti ootavad vaatajad ikka seda Agatha Christie üht huvitavamat tegelast tagasi oma elutubadesse. Kuid kuidas see näitleja ta ise oma tegelasse suhtub?

Suchet sündis 2. mail 1946 Londonis näitlejannast ema ja arstist isa perekonda. Isa oli pärit Lõuna-Aafrikast, kust ta emigreerus Inglismaale 1932. aastal, kuid isapoolse suguvõsa kaugemad juured ulatuvad hoopis Vene impeeriumini ja leedu-juudi perekonda. Suchet’ ema oli sündinud Inglismaal. Noort Davidit ei kasvatatud ühegi usutunnistuse järgi, kuid tulevane näitleja leidis enda jaoks anglikaani kiriku ning lasi end ristida alles 2006. aastal.

Muide, emapoolne vanaisa oli omas ajas tunnustatud fotograaf, kelle kaamerasilma ette jäid esimest korda avalikkuse ees ka Edward VIII ja Wallis Simpson. Vanaisa kinkis ka noorele Suchet’le Kodaki kaamera ning süstis poisisse fotograafiapisiku – ka hiljem võttis näitleja alati võtetele kaamera kaasa ning klõpsutas pilte tööhoos kolleegidest.

Peres kasvas kolm poega, lisaks Davidile ka Peter ja John, kes kõik õppisid internaatkoolis. Vendade arvamus on näitlejale elus alati oluline olnud, ka rollide valiku puhul. Huvi näitlemise vastu kujunes poisis juba kooliajal ning 18-aastaselt liitus ta rahvusliku noorteteatri trupiga. Pärast keskkooli lõpetamist õppis Suchet Londoni muusika- ja draamakunsti akadeemias (LondonAcademy of Music and Dramatic Arts). Noorena oli näitleja väga sportlik, mängis nii kriketit ja tennist kui ka ragbit.

Pärast kooli lõpetamist alustas näitlejatööd Watermilli teatris. 1973. aastal liitus Royal Shakespeare Company’ga ning on aastakümnete vältel selles teatris teinud kiitust pälvinud draamarolle. Trupiga liitumise järel kehastas Tybalt’i „Romeos ja Julias“. Mängis paljudes kõrgestihinnatud lavastustes Londonis ja välismaal ning sai 1978. aastal näitlejaauhinna Shylock’i rolli eest „Veneetsia kaupmehes“.

USA-s tegi Suchet esimese lavarolli 1975. aastal „Kuningas Learis“.

Oma esimese etteaste televisioonis tegi Suchet 1970. aastal televisiooni jaoks Dickensi põhjal seatud filmis „Kahe linna lugu“.

1985. aastal mängis Suchet ka korra inspektor Jappi Agatha Christie’ jutustuses „Õhtusöök kolmeteistkümnele“. Tookord oli Poirot’ rollis Peter Ustinov, kes väidetavalt oli hiljem Suchet’le öelnud, et ka too võiks detektiivi mängida ja et usutavasti tuleks tal see suurepäraselt välja. See selgeltnägijalik repliik tuli näitlejale meelde, kui talle esmakordselt Poirot’ rolli pakuti. Suchet on meenutanud, et algselt tekitas see temas päris palju segadust, sest senise karjääri vältel oli ta valdavalt kehastanud Shakespeare’i tegelasi, keda kimbutasid erinevad sisemised deemonid – kuidas siis nüüd peaks temast veenvalt saama ääretult nõudlik kiilanev detektiiv?

Kuid ometi intrigeeris Poirot näitlejat kohe. Suchet’le tundus, et raamatutes ei ole see tegelane sugugi selline, nagu teda seni Briti televisioonis kehastatud oli: detektiivi iseloom oli raskestitabatav, ta oli rohkem pedantne ning eelkõige rohkem inimlik. Enne rolli vastuvõtmist konsulteeris Suchet ka oma venna Johniga, kes soovitas sellest kaugele eemale hoida, sest tegelaskuju on mõnevõrra anekdootlik kloun, mitte sobiv tegelane tõsise näitleja jaoks – vend pelgas, et võib olla keeruline panna inimesi uskuma Poirot’ tõsiseltvõetavusse. Kuid Suchet jäi endale kindlaks, et suudab kehastada tegelast, kelle ta leidis raamatutest ja kellesarnast ta polnud kunagi varem mänginud, äratada Christie’ tegelane ellu.

Eeltöö armastatud tegelase tõetruuks kehastamiseks oli pikk. Suchet luges järjest Poirot’ jutte ning koostas loetelusid tegelasele iseloomulikest harjumustest ja käitumisjoontest. Näiteks: vihkab lendamist, mis tekitab temas halva enesetunde; tõsine usu ja moraali kummardaja jmt. Ühtekokku kogunes kaustikusse 93 märget detektiivi eluaspektide kohta. Suchet kandis seda kaustikut võtetel kaasas kogu filmimise ajal ning tänu sellisele üksikasjade mõistmisele hakkas ta väikest belglast austama ja armastama.

Hercule Poirot’ rolli telesarjas hakkas Suchet mängima juba 1989. aastal ning Poirot’ viimane lugu „Eesriie“ läks Suurbritannias eetrisse 2013. aasta lõpul. Viimase osa lõpus, hüvastijätul oma armastatud tegelasega ütles Suchet: „See on justkui hea sõbra surm. Pikki aastaid oleme Poirot’ga koos olnud ning kaotusvalu on kirjeldamatu. Poirot’ surm on minu jaoks pika teekonna lõpp. Poirot oli minu jaoks sama reaalne kui Agatha Christie’ jaoks: suurepärane detektiiv, silmapaistev inimene ning ehk mõnikord ka veidi ärritav kuju.“

Poirot’ viimases stseenis enne surma, kui detektiiv ütleb oma viimased sõnad „Cherami!“, kõlavad need esimest korda truu sõbra ja teekaaslase kapten Hastingsi jaoks, kuid teisel korral pühendas näitleja need Poirot’ enda tegelaskuju lahkumisele: „Ma ütlesin ka talle hüvasti ning mõtlesin seda kogu südamest.“ Viimase osa filmimiseks pidi Suchet kaalust alla võtma, et näida usutav vana ja tõsiselt haige mehena; õnneks on näitleja ise tänini terve ja heas vormis.

Vaid üks lühijutustus erandiks, on Suchet mänginud kõiki Agatha Christie loodud Poirot’ lugusid – kokku on see teekond ekraanil kestnud enam kui 100 tundi 25 aasta jooksul. Poirot’ kehastamine on Suchet’le toonud ka Briti filmiauhinna BAFTA nominatsiooni.

Mõnda ka näitleja isiklikust elust. Suchet kohtas oma naist Sheila’t esmakordselt 1972. aastal teatris, kus nad koos töötasid. Näitleja väidab, et armus esimesest silmapilgust, kuid pidi nägema vaeva, et neiu endaga õhtusöögile meelitada. Nad abiellusid 30. juunil 1976 ning neil on kaks last: 1981. aastal sündinud poeg Robert ja 1983. aastal sündinud tütar Katherine.

Muide, 1990. aastal sai Suchet kutse kuninganna sünnipäevapeole. Näitleja pidas seda algselt naljaks. Kuid see osutus tõeks! Suchet koos abikaasaga lõunastas kuninganna ja Edinburgh’i hertsogiga, millega seoses leidis aset ka kurioosne juhtum. Nimelt valis näitleja endale puuviljakorvist mango, kuid kuna ta ei osanud seda „viisakas seltskonnas“ koorida, siis pöördus ta abi saamiseks hertsogi enda poole. Seepeale võttis ka hertsog endale mango ning näitas täpselt, kuidas õige koorimine käib. Pärast nn mangointsidenti otsustas Suchet seda ka seda järgmises Poirot’ seerias ära kasutada. Toimub pidulik õhtusöök, kus üks külaline uurib Poirot’lt, kuidas küll too oskab mangot nii viisakalt koorida, mispeale detektiiv vastab: „Üks teatav hertsog õpetas mulle.“

Niisiis on tegemist vaimurikka ning igati loomingulise inimesega nii teatris ja filmis kui ka elus. Neile eestlastele, kes teda armastavad teleekraanil jälgida, on Suchet ju peaaegu omainimene, keda ikka ja jälle oma elutuppa oodatakse, kes naudib halle ajurakke ega talu lihtlabast vägivalda, mida telemaastik hullupööra täis on.

ULRIKA KARU

[fotoallkiri] David Suchet 2013. aastal: „Poirot'ga hüvastijätt oli mu 44-aastase karjääri raskeim päev.“

Jaga |