Kas Eesti jääb üheksandaks rooduks?

KADRI MUST,      19. detsember 2007


Paar aastat tagasi jooksis kinodes dramaatiline vene sõjafilm „Üheksas rood", mis julgestas mäetipul kolonnide lahkumist sõjast. Sõjamöllus läks aga väeüksus kõigil ülemustel meelest ja see unustatigi mäe otsa sõda pidama, kuni lõppesid nii moon kui mehed.

Eesti kontingent viibib Iraagis viiendat aastat. Seda on kolm korda kauem kui kestis Eesti Vabadussõda ja sama kaua, kui kestis Eesti sõduritele Teine maailmasõda. Ja üsna varsti sama pikalt, kui kestis metsavendade äge võitlus. Kolonnid muudkui lahkuvad Iraagi sõjast, kuid täna pole me keegi veel kuulnud, millistel tingimustel ja millal võiks Eesti vägede viibimine seal lõppeda.

Välismissioonid on ja jäävad Eesti julgeolekupoliitika oluliseks instrumendiks, tõstes oluliselt Eesti väärtust liitlasena. Kuid täna näib, et välis- ja kaitseministeeriumi poliitilised tahtmised kasvavad kiiremini kui praktiline sõjaline võimekus.

Valitsus nõuab kaitseväelt järgmisel aastal valmidust osaleda viiel välismissioonil, seda kolmes eri maailmajaos. Eesti kaitseväelasi valmistutakse saatma Afganistani, Iraaki, Bosniasse, Kosovosse ja Põhjala lahingugrupi koosseisus tuleb valmistuda sekkumaks tõenäoliselt Sudaani lähiümbruses.

Iraagi sõja pooldajad räägivad julgeoleku jagamatusest ning sellest, kuidas kauged kriisid muutuvad tänapäeval lähedasteks. Kuid julgeolekut ei tooda mitte ühe uutesse kaugsõdadesse viskumine, vaid nendes piisavate ressurssidega edukas toimimine. Sõdades, erinevalt rahvaspordist, on tähtis ikkagi võit, mitte osavõtt.

Olen veendunud, et Eesti saab osaleda nendes konfliktides, millel on selge rahvusvahelise üldsuse toetus. Iraagi sõjal seda ei ole. Vastupidi, Iraagi sõda oma küsitavate põhjendustega on rahvusvahelise poliitika üks konfliktsemaid teemasid ja suurem osa Euroopa Liidu riike eelistab sellest kõrvale jääda. Täna osalevad Iraagis Eestist suuremate üksustega kõigist Euroopa Liidu riikidest vaid seitse – Suurbritannia, Poola, Bulgaaria, Rumeenia, Tšehhi, Taani ja Leedu. Neist Suurbritannia kavatseb lähemate kuude jooksul oma väeüksustest suurema osa Iraagist välja tuua, samuti on otsustanud lahkumise Poola, Taani panustab vaid helikopterite üksusega.

Täna sümboliseerib Iraagi sõda demokraatia eksporti relvade teel ja blameerib sellisel kujul nii demokraatiat kui ka läänemaailma. Ükski tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist pole kuulutanud Iraagi ründamist rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks, nagu pole õiguslikku tunnustust pälvinud ennetava sekkumise põhimõte. See, et mõnda riiki valitseb diktaator, pole tema ründamise aluseks. Vastasel juhul hakkaks demokraatia eksportöörid lihtsalt maailmas amokki jooksma ja diktatuur tunduks rahuarmastajatele meeldivam.

Neli ja pool aastat tagasi, mil Eesti väed läksid Iraagi sõtta, oli see pragmaatiline valik toetada liitlast USAd. Täna aga näeme, et Ühendriigid ise on kõhklustes. Viibisin sel sügisel pikemat aega USAs ning kohtasin poliitilistes ringkondades märksa rohkem selle sõja vastaseid kui pooldajaid. Järgmine USA president on suure tõenäosusega sõjavastane ja need, kes täna Eestis õhutavad missiooni jätkama, peavad oma seisukohti tublisti korrigeerima.

Meenutades Iraagi sõja algust tuleb tõdeda, et Eesti valitsus oli sõtta mineku suhtes innukam kui avalikkus. Innukust näitas eelkõige üles välisminister, kuigi Eesti põhiseadus sätestab, et sõja ja rahu küsimus on parlamendi pädevuses. Viis aastat hiljem oleme jõudnud olukorda, kus valitsus päris ametlikult soovib Riigikogu otsustuspädevuse endale haarata. See toimub teiste missioonide varjus Põhjala lahingugrupiga, kus Eesti peaks panustama kõrvuti Rootsi, Soome ja Iirimaaga.

Põhjala lahingugruppi Eesti kontingendi saatmine toimib Riigikogu mandaadiga nagu ikka, kuid valitsuse eelnõu kohaselt pole esialgu lähtealal Rootsis paikneva üksuse konkreetsesse kriisi sekkumisel tarvis valitsusel enam Eestis kellegagi nõu pidada. Seega püüab valitsus selgeks teha, et Eestis pole kiirreageerimise nimel enam aeg parlamendilt volitust küsida, jättes tähelepanuta, et meiega ühes üksuses oleval Iirimaal on parlamendilt mandaadi saamiseks aega küll. Nii võib juhtuda, et Eesti kaitseväelased satuvad relvakonflikti, mida pole valitsusest keegi Eesti ühiskonnaga vaevunud läbi arutama.

Selle aasta pressisõpra Juhan Kivirähki tsiteerides: „Valitsus ei pea sugugi tegema kõike seda, mida avalik arvamus soovib, kuid samas ei tohi valitsus teha seda, mida avalik arvamus ei toeta, mille vajalikkuses ei ole suudetud avalikkust veenda." Tänane valitsus oma otsuseid põhjendada ei soovi. Sõdasid lõpetada on märksa raskem, kui neid alustada, sest keegi peab tunnistama, et kuskil sai tehtud viga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (111)