Palju õnne, armas juubilar!

 Need rahvad, kes on võitnud õiguse elada oma riigis kui turvalises kodus, on õnnelikud. Oma riik on olnud rahva püsimajäämise, tema keele ja kultuuri eksisteerimise tagatis.

Oleme olnud põline maarahvas. Paljud meile tuntud vanarahvatarkused on seotud maaeluga. Eelmise sajandi 20.–30-ndatel peeti Euroopas Eestit väikeseks „kartulivabariigiks“ – nii on märkinud ajaloolane Küllo Arjakas. Eestlane on püüdlik ning teadmishimuline, eksperimenteerija, uutele väljakutsetele avatud.

Mäletame Raja Teele tuntud fraasi: „Kodumaa vajab haritud põllumehi.“ See ei olnud vaid ilukirjanduslik väljamõeldis: Eesti või ja kartul olid tuntud kaugel väljaspool kodumaa piire.

Kuigi väljaspool peeti meid pigem väikseks agraarriigiks, siis ise oleme hinnanud kõrgelt oma kultuuri. Peame lugu haridusest ning haritlastest.

Eesti Vabariigi rajajate poolt külvatud seeme langes viljakasse pinnasesse, mida harisid tublid Eestimaa kodanikud. Tänapäevalgi teame ja mäletame raadiotehast RET ning kuulsaid Lorupi klaase, meie raamaturiiulitel ootavad lugemist „Tõde ja õigus“ ning ilumeelt kosutavad Pallase kunstnike taiesed.

Nõukogude Eestis oli tavapärane väljend „ eestiaegne kasvatus“, mis oli mõeldud tunnustusena headest kommetest ja haritusest. Eesti Vabariigi esimesel 20 aastal saavutatu ei ununenud ka okupatsiooniaastatel, taasiseseisvumise algusaegadel tõttasime kui noorukid, sõltumata passi kirjutatud sünniaastast, innukalt Eestit taas üles ehitama. Meid innustas mälestus vabast, õitsvast Eestist ning me ammutasime jõudu unistustest paremast homsest.

Koos oleme astunud üle unistuste homse ukseläve. Unistuste homne? – nii mõnigi küsib mõtlikult, vaadates lagunenud elumaja põlluveerel või tühja rahakotti enne palgapäeva.

Eesti on täna Vaba Riik, meil on emakeelne ülikool ja arenenud majandus. Meil on Pärt ja Tormis, Tammsaare, meil on Sipsik ja Lotte. Meil on laulu- ja tantsupeod.  Me hoolime üksteisest; seda näitab Toivo Tänavsuu eestvedamisel fond „Kingitud elu“.

Meil siin vabas Eestis on palju, mille üle uhkust tunda ja õnnelik olla.

Minu soov meie riigi sünnipäevaks on, et me hooliksime üksteisest, et abivajajat märgataks ning et abikäe ulatamine oleks auasi.

EHA  VÕRK,

Tallinna abilinnapea

Jaga |