Miljon inimest, miljon huvigruppi, üks tervik

URMI REINDE,      03. oktoober 2001




Inimesele väikeriigis tuleb luua kõik võimalused maksimaalseks arenguks. Kui vaja, tuleb mõnd valdkonda, näiteks kultuuris, kunstlikult ülal hoida. Suurim oht, mis Eestis viimastel aastatel alguse on saanud ja lõppu ei paista, on inimressursi raiskamine.

Miks olete valinud just Iseseisvuspartei ja mitte mõne muu, suurema ja mõjukama?
Eesti suuremad parteid on enamasti teatud üksikute gruppide tööriistad. Mind huvitab rohkem rahva kui terviku saatus. Ma ei ole väga huvitatud konkreetsetest toimingutest, mida võimu juures olles oma kasuks toimetada. Minu jaoks on tähtis, kas peetakse kinni põhiseadusest ja kas rahvas jääb püsima.

Kas teie parteid ja selle juhte ei ähvarda sama oht, et tipud kaovad omi asju ajama?
Praegu küll kuskilt ei paista. Ütleksin, et see on isegi välistatud.

Mille põhjal te Iseseisvuspartei aadete püsivuses veendunud olete?
Meie liikmete ja vaimse suunitluse põhjal. Meile ei tule need, kelle esmane huvi on rikastuda. Selle partei abil ei saa oma vara suurendada. Meid ühendab missoonitunne ja mure tuleviku pärast.

Kuidas sai alguse teie aktiivsem poliitiline tegevus?
Astusin Tuleviku Eesti Erakonda 1994. aastal ja kandideerisin 1995. a Riigikogu valimistel. 1998 võtsime endale nimeks Eesti Iseseisvuspartei.

Mis mulje kandideerimisest jäi?
Mulle kui igapäevases töös väga poliitikakaugele inimesele pakkus uudsust näha, et rahvas tunneb oma riigi asjade vastu sedavõrd elavat huvi. Tädi Maalit ei ole olemas. Ainuüksi selline väljend näitab solvavat suhtumist rahvasse. Ma nägin, et ümberringi on täpselt samasugused inimesed, nagu meiegi mõttekaaslased. Jäi hea tunne, et rahvas on ikkagi üks, kuigi inimesi on igasuguseid ja erinevate vaadetega.

Kas te pole kuulnud väidetavat, et rahvast kui niisugust ei olegi olemas, on ainult huvigrupid, kes realiseerivad oma tahet parteide kaudu, ja igal grupil on seega potsentsiaalne võimalus kehtestada nn oma võim?
Huvigrupid on alati olemas. Need on inimühiskonnas vältimatud. Meil siin on miljon inimest, seega võib öelda miljon huvigruppi. Me võime tegutseda igaüks oma huve silmas pidades, aga kui midagi juhtub, avastame, et oleme üksteisega tihedalt seotud, et oleme väga koos.
Praegu ajavad võimulolevad riigijuhid lühinägelikku poliitikat. Me ei mõtle tagajärgedele. Me näeme iga päev, mida kõike võetakse ette isikliku kasu saamise nimel. Mingi auto osutub suureks ja tähtsaks, aga tegelikult on ta erakordselt tühine… Ja mõne aasta pärast pole teda olemaski.
Aga lühinägelikkuse tagajärjed võivad olla kohutavad.

Kui te presidendidebattide aegu esinesite televisioonis, kas teilt küsiti, millised on Eesti põhiprobleemid?
Ega eriti ei küsitud. Probleemidest minu mäletamist mööda debattides üldse ei räägitud. Ja neist püütakse vaikida muulgi ajal, mitte ainult kampaaniates.
Enne presidendivalimist valimiskogus kogunesid neli kandidaati Paidesse, et ühiselt kokku saada, rahvaga kohtuda ja valusamad probleemid kaardistada. Tulid Peeter Kreitzberg, Aarand Roos, Arnold Rüütel ja mina. Seal näiteks inimesed küsisid: miks ei ole poleemikat Euroopa Liitu astumise üle? Vastasin, et ei saa debatti teha, kuna europooldajatel ei ole astumise toetuseks ühtki argumenti. Pigem veendakse inimesi muude vahenditega, ka pettuse teel.

Te olete täiesti väljakujunenud euroskeptik?
Olen liitumise vastu, sest kogu protsessi eesmärk on põhiseaduse vastane. Püütakse varjata ohtusid, mis liitumisega kaasnevad. Mul ei ole mitte midagi EL vastu, kui rahvas teab ja näeb, kuhu ta astub, ja hääletab selle poolt. Palun väga. Ise tahtis iseseisvusest ilma jääda.
Mina kinnitan (nagu põhiseaduski), et iseseisvus on aegumatu ja võõrandamatu, rahvas on aga kõrgeim võim. Need punktid põhiseaduses kaotavad siis mõtte.

Kui teie oleksite saanud presidendiks, siis…
…siis lähtuksin seadusest. Rahvas võib teha otsuse, aga siis tuleb muuta seadust.

Missugused on Eesti peamised ohud?
Mulle ei meeldi üldse kogu riigivalitsemise protsess. Siia puutuvad kõik tendentsid, pole neid vaja eraldi nimetadagi. Euroliidustumine algas omal ajal Nõkogude Liidu lagunemisest. Minu veendumust mööda oli tegemist Lääne ja Nõukogude poole kokkuleppega. Venemaa läks selle kokkuleppega kaasa kuni 1998. aastani, täitis sinnamaani IMF memorandomeid jmt. Ja alles nüüd äkki andis Venemaa majandus 7 % tõusu, kui Venemaa oli oma "kohustustest" taganenud.
IMF memorandumid on Ida-Euroopale peale surutud selleks, et majandust hävitada. Tollid, mittepariteetne väliskaubanduspoliitika - kõik vaid selleks, et põllumajandust nõrgestada ja pärast EL astumist odavalt kokku osta.
Teine majanduse hävitamise tee on totaalne erastamine. Needsamad raudtee ja NRG näitavad, et meid juhitakse sealt, mitte me ei tee seda ise omas tahtes. Me pole ju ühtki argumenti kuulnud riigile nii kahjuliku erastamise kasuks.

Te olete riigi domineeriva osa pooldaja?
Poliitikutel on jah vale lähenemine, kui nad kinnitavad, et riik on paha peremees. Me ei ole nii suur rahvas, et võiksime seda ütlust endale lubada. Meie riik peaks siiski käituma nagu perekond, kus laps ei jää perele võlgu, kuigi sööb ja kasvab seal aastate viisi. Ameerika jt suurte rahvaste elukorraldus meile ei sobi.

Miks? See oleks ju nii lihtne - sina mulle, mina sulle?
Meil on teine kultuur. Me peame inimesi ükshaaval lugema ja neid hoolega valima ja hoidma. Et inimene saaks väikeriigis olla täisväärtuslik ühiskonna liige, peab riik toimima tervikuna.
Toon niisuguse näite. Kui Eestis tekib kusagil mingi idee, olgu hea või halb, levib ta näiteks kahe nädalaga, s.o väga kiiresti, üle terve väikese riigi igasse külla, igasse metsatukka. Ja kogu riik, kogu elanikkond, on selle idee mõjusfääris.
Suurtes riikides tekib ja levib palju ideid, ja aja jooksul settib üks keskmine neist välja. Kõik see võtab palju aega ja suur rahvas ei puutu idee tagajärgedega nii kiiresti kokku, ja need tagajärjed ei ole ka siis enam nii teravad.
Samamoodi on inimesega - meie väikeriigis võib üks inimene, olgu hea või halb, mõjutada sügavalt kogu rahvast, ja kiiresti.

Miks valisite oma tegevusalaks muusika ja miks olete aegade-olude mitmekesistudes jäänud oma erialale truuks?
Ütlesin juba, et kui Eestis tahab inimene olla täisväärtuslik, peab riik olema tervik ja tagama palju erinevaid alasid, millega üksikisikud võiksid tegeleda. Sellepärast tegelengi muusikaga, et hoida ülal just seda valdkonda riigis.
Kuna meil on vähe inimressurssi, peame igal alal inimesi väga hoolikalt valima ja igaühele maksimaalset arengut võimaldama. Suure rahva puhul pole see tähtis, sest seal toimib valik iseenesest, konkurents on tihe ja tipud pudenevad esile nagunii.
Ütlen veel kord, et väikerahvast hoiab alal ainult kultuur, mis on nagu inimese aju. Seepärast peab riik kultuuri igati soodustama ja mõnda ala peab hoolega jälgima, et ta ikka eksisteriks ühiskonna terviklikkuse nimel. Kui vaja, peab mõnd valdkonda lausa kunstlikult ülal hoidma, mis suures riigis jällegi oluline ei ole.

Tooge palun mõni näide.
Eestis on palju inimesi, kes hoolitsevad selle eest, et mingi konkreetne ala oleks tippspetsialistidega pidevalt kaetud. Siia kuuluvad eelkõige mitmed teadusharud, näiteks keeleteadus on tootnud märkimisväärseid professionaale. Geenitehnoloogiat, mis on praegu väga laialt propageeritav, ma ei poolda, sest siin tahab inimene targem olla kui loodus.
Teadusega ei saa aga kõike elus seletada ja ainuüksi sellele panustada. Näiteks kunst on üks niisuguseid nähtusi, kus faktide hulka süsteemiks luua on märksa keerulisem.
Üks inimene mõtleb teoreetiliselt, näiteks muusik. Teine inimene mõtleb poeetiliselt, näitek matemaatik. Muusika tegemiseks sobib ratsionaalne tüüp. Olen ennast selliseks pidanud ja seepärast ka muusikale tuuks jäänud. Kes siis kasvataks Eestile häid tshelliste, kui me ise oma koolkonda ei hoiaks? Pealegi aitab muusika inimesel kiiresti jõuda kõrgemale tasemele.
Te küsisite eespool Eesti ohtude kohta. Ütlen, et suurim oht on meile selle vähesegi inimressursi raiskamine, mis meil on. Me peame oma inimestele andma võimaluse. Inimest tuleb aidata, kui ta tahab midagi teha, näidata talle teed.

Siin te kõnelete küll nagu pedagoog.
Ma olengi pedagoog. Aga miks ei võiks poliitikudki samamoodi oma missiooni suhtuda? Me ei pea nii palju rääkima, et meil siin olud ei võimalda ühtteist teha, et pole raha või… Igasugused olud võimaldavad. Isegi vanglas võib inimene areneda.
Kui dalai-laama siin käis, ütles ta: "Inimesed tahavad tõusta teistest inimestest kõrgemale. Seda ei ole vaja. On vaja näha teises inimeses smasugust inimest, nagu sa ise oled. Teisel on täpselt samasugune õigus elada."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)