Hõissassaa ja naeruga euroliitu!

Eestimaa Maali - Madli Meos,      24. september 2003


Nalja peab elus saama. Kas eneste või teiste üle. Naer ja nali on terviseks. Naljaga on kergem raskusi kanda.
Oleksin ammu surnud, kui ei võtaks elu kerge huumoriga. Vahel olen ma kergelt kihvtine.
Mina, minu armas mees Kusti, Hermiine, Loviise ja Lisette meie külast ning veel paar surematut vanamehenässi arvame, et elu Eesti riigis on lausnali.
Kas ei aja naerma see sõna - vabadus -, kui suur osa eesti rahvast saab vaid sandi kroone? Sõida kuule või söö surnuks! See kroonike on kui kudend räim kevade hakul, kõhnuke kui silgu niisk. Jaa, isegi Toompeal elatakse peost suhu. Kuid paras noile, kes käskis kartulikoored ära süüa, nüüd näod laiad ja kõhud külmad.
Ah, neil kah seal sada häda. Nii kui krantsi kaitsmise seaduse vastu võtsid, kohe marutaud platsis - purelevad mis kole!
Ega meie Kustiga oleks kah maru rahulikud, kui kõik elaksid oma tööst ja vaevast. Lihtsalt üks oleks töökam, hakkajam. Et kellegi käsi ei oleks õlavarreni teise aluspükste taskus. Noo, kui keegi seal näkitseb, on ju kõdi ja ajab naerma. Oi, uihh!
Meil on kõike seda, mida enne ei olnud. Töötus, kerjusepensid ja -palgad, fantastilised hinnad, maksud. Elu kui kinu! Naera ribadeks!
Kui jääd imetlema Eestimaa maastikku, siis südamest käib selline valujutt läbi. Tühjad suurfarmid, aknad mustamas kui unkakulli koopad. Justkui Napoleon ise oleks kohal käinud. Ei … omad eestlased jätsid rahva töö ja leivata, omad tõid orjuse omadele.
Naeravad kevadele vastu, suu kõrvuni. Võpsikut ja võililli täis kasvanud põllud on kui suur vaibaparadiis. Tükk aega on kulm kipras ja suu virilalt muigel ning mõtled kui topelttola. Miks küll jumalal oli vaja nii palju vaeva näha igasugu pudi-padi mahakülimisega.
Kusti arvab jällegi, et rahvale on vastu käsi löödud ja et rahvas on ülepea laisk ja lohakas ja ei oska majandada. Et lorud puha. Viin, suits ja seks on rahva ära kurnanud. Noo, kui asi nii on, siis see enam küll naerma ei aja. Viimane aeg oleks pull põllumajandusega lõpetada ja härjal sarvist haarata. Noh, kas siis nüüd saab eesti sugu otsa? Eestlane on ikka oma pika kannatusega hiilanud, silmad punnis ja rusikad rullis, küll orjapõlves, küll okupatsioonis ja nüüd siis - "vabana".
Näe, välismaal, kui midagi on, mõni frrank vähem palka makstakse või shilling hinda juurde pannakse, kohe streik püsti, rahvas üksmeelselt tänaval, kuid meie muudkui muigame vuntsi ja maksame. Meie võime kannatada nälga kui kaamelid, jätta lapsed koolitamata, kinos-teatris käimata, raamatud ostmata, kaubamaja asemel kaltsupoes käia, lasta end igati alandada - kuid me ei vannu alla, sureme enne, kui oma armastatud valitsusele vastu hakkame!
Hõissaa!
Naeruga euroliitu!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)